Paralleeluniversumid on võimalikud

Oxfordi matemaatikud tõestasid, et paralleeluniversumid võivad tõepoolest olemas olla. Ekspertide sõnul on tegemist ühe teadusajaloo olulisima saavutusega.

Paralleeluniversumite teooria pakkus esimesena välja Ameerika füüsik Hugh Everett juba 1950. aastal. Väidetavalt aitab see seletada kvantmehaanika saladusi, mis teadlasi aastakümneid paelunud on, kirjutas breitbart.com.

Everetti "paljude maailmadega" universumis toimub universumite jagunemine iga kord, kui tekib uus füüsikaline tõenäosus. Iga tõenäosuslik sündmus toimub kuskil, eraldiseisvas maailmas.

Näiteks pääses mootorrattur napilt raskest õnnetusest. Paralleelses universumis sai ta aga surma. Kolmandas universumis õnnetus küll juhtus, kuid mootorrattur paranes haiglas. Alternatiivsete stsenaariumite arv on lõputu.

Paljud eksperdid on selle teooria kõrvale lükanud, väites, et tegemist on fantaasiaga. Oxfordi teadlased näitasid aga, et see pakub matemaatilise lahenduse kvantmehaanika keerdküsimustele ning seda ei saa niisama lihtsalt kõrvale heita. Võib-olla oli Princetoni ülikooli üliõpilasel Everettil siiski õigus.

California ülikooli füüsik Andy Albert ütles ajakirjale New Scientist uut avastust kommenteerides, et tegemist võib olla ühe olulisima saavutusega teaduse ajaloos.

Teooria on rakendatav kvantmehaanikas. Subatomaarsel ehk aatomist väiksemal tasemel ei saa millegi olemasolu kinnitada enne, kui seda on vaadeldud. Aatomi tuuma umber tiirlevad elektronid võivad asuda suvalises kohas ning pöörelda teadmata suunas ehk omada spinni kas üles- või allapoole.

Vaatluse tagajärjel selgub elektroni asukoht ja pöörlemissuund – sellega kinnitatakse üks eksisteeriv reaalsus ning nüüd on ülejäänud võimalused välistatud. Sinnani aga olid kõik võimalikud asukohad ning pöörlemissuunad samatõenäolised. Enne, kui rattur vastu puud sõidab, pole teada, mis juhtub. Ta võib saada surma või jääda ellu. Paralleelsed universumid hargnevad tema ees. Alles pärast sündmuse toimumist– ma nägin, et ta sõitis vastu puud – saame ülejäänud versioonid välistada.

Kvantmehaanikas kirjeldatakse vaatlemata osakesi lainefunktsioonidena, mis kujutavad paljusid võimalikke olekuid. Kui vaatleja teeb kindlaks osakese asukoha, paigutub osake ühte nendest paljudest olekutest.

David Deutschi poolt juhitud uurimisrühm näitas matemaatiliselt, et põõsasjalt harunev struktuur, mis tekib universumi jagunemisest paralleelseteks versioonideks, seletab kvantmehaanika tõenäosuslikku iseloomu.