Kvoot teeb piimast luksuse

ELi ühise põllumajanduspoliitika ehk toetuste rakendamise tingis sõjajärgne toidupuudus ja vajadus turgutada sõjategevusest räsitud põllumehi. Need meetmed olid tulemuslikud ja viisid ajapikku ületootmisele, mis tingiski kvootide kehtestamise. Tänaseks on olukord teine. Piimatoodete osas oleme tagasi ajas, kus toitu nappis. Selle on põhjustanud jõukuse kasv maailmas, eriti Aasia riikides.

Piima napib kogu Euroopas, hinnad on tarbijale tõusnud, kuid rohkem toota ei saa, sest kvooti ei jagu. Arvan, et piimakvoot võib kaduda juba enne 2013. aastat, vaatamata sellele, et bürokraatlikud euroveskid jahvatavad aeglaselt. Kasinast kvoodist tingitud hinnatõus viib peagi üldisele rahulolematusele ning see sunnib ka euroametnikke kiiremini tegutsema. Võib toota ka üle kvoodi, kuid selle eest peab riik Brüsselile maksma. Kvoodiületamise tasu on ligi 5 kr/l - selle raha nõuab riik piimatootjalt sisse. Ehk ongi kvoodi ületamise eest nõutava trahvi märgatav vähendamine kiirem tee kui kvoodi kaotamine? Seda võiks nimetada üleminekuetapiks, et veenduda enne kvoodi lõplikku kaotamist, kas juba mõne aasta pärast jälle ületootmist ei teki.

Veel mõned aastad tagasi oli ühe-kahe lehma sõõrutajaid palju, kuid tänane majandusolukord on sellele lõpu teinud - investeerida ja hügieeninõudeid täita saab ainult siis, kui laudas vähemalt 50-100 lehma. Eesti 1400 piimatootjast toodavad 230, kel karjas üle 100 lehma, ligi 90% piimast. Eestis jagub kvooti veel ka järgmisel aastal, kuid siis peame ka meie kariloomi vähendama, sest piimatoodang tõuseb aasta-aastalt, keskmisena on see Eestis lehma kohta aastas 7 t, tipud on küündinud ka 11 tonnini.