ELi üleujutuste direktiiv kohustab riske ennetama

Üleujutusdirektiivi nõuete kohaselt tuleb igal EL liikmesriigil oma inimeste kaitsmiseks viia läbi hiljemalt detsembriks 2011 üleujutusriskide esialgne hindamine, mis peab selgitama kõik piirkonnad, kus üleujutusoht võib tekkida. Aastaks 2013 peavad kõik riigid avalikustama kaardid üleujutusohtude ja üleujutusriskide kohta.

Kaardid peavad kirjeldama üleujutusohu piirkondi ning võimalikke riske ja kahjusid. Hiljemalt aastaks 2015 peavad kõik riigid kehtestama üleujutusriskide maandamise kavad, kus on ette nähtud abinõud riskide ennetamiseks ning valmisoleku tagamiseks.

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Harry Liivi hinnangul on Eestis seni üleujutustesse suhtutud kui looduslikku ja loomulikku nähtusesse.

“Kuid kaitstes loodust ja keskkonda tuleb inimestel kaitsta end ka looduse eest,” lisas Liiv.

Liivi sõnul on Eestis ettevalmistusi direktiivi rakendamiseks juba alustatud ja üleujutusohuga piirkondi uuritud. Olulise üleujutusohuga piirkondi on Eestis kahte liiki: ranniku või kaldaalad, kus oht tuleneb mere, jõe või järve veetaseme tõusust; ning maismaa-alad, kus oht on tingitud jõgedel või paisjärvedel asuvatest tehniliselt halvas korras veetõkestusehitistest. Olulise üleujutusohuga rannikualad on Pärnu lahe äärsed piirkonnad, Haapsalu lahe rannikualad, Saaremaa lõunarannik, Hiiumaa lääne- ja lõunarannik jt.

Üleujutusohu suurenemist seostatakse eelkõige kliimamuutuste mõjuga, mis toob kaasa rohkem sademeid ja veetaseme tõusu meres. Samuti võib üleujutusohu tekitada veekogude halb majandamine, näiteks juhul, kui looduslikud lammialad võetakse kasutusele muul eesmärgil ning vee voolukiirus jõgede ümberkujundamisega vooluveekogudes suureneb.