Kui nimi enam absoluutselt ei loe

Dolce ja Gabbana kostüüm ei ole tingimata erakordselt vastupidavast materjalist, aga usun, et paljud, kes sellise luksuse eest üle 8000 krooni välja käivad, tahaks, et nende investeering kaua vastu peaks.

Kulutatud summa ja rahulolu, mis kallist eset kandes omanikku valdab, tingib selle, et kõnealust kostüümi hästi hoitakse ja nii kaua kantakse, kuni D&G embleem sildilt maha kulub.

Seda teavad vist kõik, et suurte spordibrändide riiete ja jalatsite omahind on vaevalt 10 krooni ning vorbitud lapstööjõu higi ja pisaratega. Ometigi istun ma arvuti taga, seljas just ühe taolise suure spordibrändi jakk. Mille eest me siis maksame? Hea tunde, naudingu eest?

Brändid on jätkuvalt seotud kuuluvustundega, mis eksisteerib mõnes sõpruskonnas või on endale ise välja mõeldud. Enamik inimesi mõistab brändinimede järele jooksmise hukka, aga on hullemaidki asju, näiteks kui nimi enam üldse ei loe ehk ostetakse naeruväärselt odavat kiirmoodi.

Primark on Suurbritannia rõivakett, üks sellistest poodidest, mis naeruväärselt odavat kaupa müüb. Paljudele seostub kiirmood Zaraga, mis avalikult moelavasid kopeerib ja viimased röögatused massidesse toob.

Primarki-sugused on aga loonud uue standardi: 90 protsenti asjadest maksab alla saja krooni. Inimesed jooksevad tormi rõivaesemetele, mis ei ole mõeldud isegi riidepuu peal kvaliteetsed välja nägema.

Ostetud riided kantakse kahe korraga läbi ja minnakse poodi uute järele. Sellise ostutempo ja raiskamise juures vahetub umbes veerandi elanikkonna garderoob täielikult iga kahe nädala tagant.

Brändinimi ju puudub ja kuna nii vähe raha välja käidi, ei sunni miski seda ka hoidma.

Keegi ennustas, et tarbimises võetakse suund kvaliteedi väärtustamisele. Loodame, et inimeste elatustase ning teadlikkus raiskamisega seotud probleemidest tõuseb. Ei tahaks, et see Briti katk Eestimaale jõuab…

Autor: Ellen Murula