Vaja on uusi tuuli kõrghariduse ja teaduse korraldamiseks

Eesti kõrgharidusstrateegia püüdluseks on eelkõige Tartu Ülikooli tugevdamine teadus- ja kõrgharidusturul, mis ei mõju pikas perspektiivis Eesti kõrghariduse ja teaduse seisundile hästi. Esimesed tagajärjed on juba käes: mitmetes ülikooli teaduskondades on õpitulemused langemas, sest rõhuasetus on läinud tasuliste üliõpilaste õpetamisele. Väikese ja vaese riigi puhul võib küll olla põhjendatud ressursi koondamine, kuid riigi perspektiivse arendamise seisukohalt on tähtsam kõrgharidusse rohkem vahendeid saada ja anda võimalusi ka uutele ülikoolidele mitmekesisuse ja konkurentsi tekitamiseks.

Paradoksaalsel kombel on Eesti üldiselt avatud ja eraettevõtlust soosivas majanduskeskkonnas eraülikoolide areng pärsitud, sest nad on seatud kõlvatu konkurentsi tingimustesse. Riik ei taga üliõpilaste ega ülikoolide võrdse kohtlemise nõuet ning rakendab juba aastaid eraülikoolide suhtes väljakurnamise poliitikat, eraldades avalik-õiguslikele kõrgkoolidele riigiabi ka nende erialade õpetamiseks, kus võiks turukonkurents vabalt toimida.

Lisaks ei ole riik keelanud haridustoetuste ristsubsideerimist ja isegi dumpingu rakendamist eraülikoolide suhtes. Kavandatav kõrghariduskorraldus pigem kaugeneb võrdse kohtlemise printsiibist, suurendades avalike ülikoolide toetamist, kuid rakendades eraülikoolide hindamiseks esimestega samu kriteeriume. Eraülikoolide uste sulgemine on sellises olukorras vaid aja küsimus. Võrdluskriteeriumid tuleks välja töötada ülikoolide erinevate kaalukategooriate lõikes. Tartu Ülikooli tuleks hinnata võrdluses teiste Euroopa riikide rahvusülikoolidega, mitte aga Eesti rakendusülikoolidega.

Paradoksaalsus seisneb ka selles, et M. Laari esimene valitsus avas küll tee eraülikoolide tekkeks ja ülikoolide konkurentsiks, kuid tema erakonnakaaslase haridusministriks oleku ajal ähvardab kõrgharidust sisuliselt riigimonopolistliku sotsialismi taastamine.

Eesti jaoks adekvaatsem kõrghariduspoliitika peaks olema paremas kooskõlas meie arengutaseme ja siinse majandusmudeliga ning arvestama rohkem nt Tšiili ja Uus-Meremaa kogemustega ehk järk-järgulise üleminekuga kogu ulatuses tasulisele kõrgharidusele.

Nende riikide kogemused on näidanud, et kartused, nagu vähendaks tasulisele õppele üleminek noorte õpihimu, on alusetud. Ka Eestis läbi viidud uuringud on näidanud, et õppemaksu maksvad üliõpilased on enamasti suurema õpihimuga. Kui nõrgemate õpitulemustega tudengid õpivad koos tugevamatega, viib see õpitulemused alla ka parimatel.

Tuleks tunnistada, et Eesti kõrgharidusstrateegia oli vaid vajalik vaheetapp uute ideede kogumiseks kõrghariduspoliitika kujundamisel ja kavandada nüüd kompleksne kõrgharidusreform koos vastava seadusandluse põhjaliku uuendamisega.

Kõrghariduse reformikava peaks võimaldama Eestis tegutseda vähemalt nelja tüüpi ülikoolidel: teadusmahukad ülikoolid, kus teadusel on oluliselt suurem roll ja rahastamine kui õppel (Tartu Ülikool); traditsioonilised ülikoolid, kus teadus ja õpe on enam-vähem võrdselt rahastatud; rakendusteaduse ülikoolid, mis viivad läbi eelkõige rakenduslikke uurimisprojekte; elukestva õppe ülikoolid, kus teadusprojektide osatähtsus on väike.

On vaja ühtset ülikooliseadust. Eesti kõrgharidusseadusandluse üheks keskseks ülesandeks peaks saama õiglaste konkurentsireeglite kujundamine haridusturul ning tingimuste loomine avaliku ja erasektori koostööprojektideks. Kui Eesti tõepoolest tahab riigi ja rahva jätkusuutlikku kestmist, peaks ta kõrgharidusse eraldama vähemalt 2% SKPst (praegu 0,9%) nagu teistes arenenud riikides. Lisaks peaks seadusandlikult olema fikseeritud, et Eestis tagatakse üliõpilaste ja ülikoolide võrdne kohtlemine riigipoolsel rahastamisel. Riik peaks toetama ühtsetel alustel kõiki tunnustatud kõrgkoole, kehtestama madala õppemaksu kõigile üliõpilastele, tagades samas võimalikult võrdsed võimalused erinevate rahaliste võimalustega üliõpilaste suhtes, rakendades üliõpilaste kaudset subsideerimist ühtsetel alustel kõigis kõrgkoolides. Vastasel korral ähvardab mahajäämus isegi Leedust, kus üleminek ühtsele tasulisele kõrgharidusele jõustub 2008. aasta septembrist.

Paljudel Eesti avalikel ja eraülikoolidel on nüüd uued rektorid. Loodan, et rektorid üheskoos panustavad Eesti ülikoolide kaasajastamisse ja Eesti jätkusuutlikku arengusse. Kaua kestnud peataolek võib viia selleni, et Eestis pidurdub nii majanduse kui kogu ühiskonna kui terviku areng.