Lõpmatuseni arhitektuuri

Tollasesse Tallinna Kunstiinstituuti läks ta sõprade soovitusel siiski arhitektuuri õppima, kuna moekunsti eriala peeti siis rohkem naiste alaks. Kuid vanaisalt ja isalt päritud käsitöölise osavus ning ruumitaju aitas arhitektuuriõpingutele ainult kaasa. Peale selle on Lapin oma loomingulist energiat rakendanud ka mitmel teisel alal.

Ta on kunstnik, luuletaja ning teoreetik. Enim on Lapin tuntud ehk 1970ndatel ilmunud sarjaga "Naine ja masin" ja "Jänku suudlusega" ning Vabaduse väljakul kõrguva vabaduse kellaga.

Näitusel on valminud ehitistest väljas kavandid valgetest neofunktsionalistlikest eramutest ning legendaarsest pargist Punane Pompei Viimsis (1979), mis praeguseni küll täiel kujul säilinud ei ole.

Näha saab ka nende projektide eskiise, mis teostamiseni kunagi ei jõudnud.

Viimaste arvukus tõestab vaid seda, et Lapinil, kes käib ajast alati üks samm eespool, on olnud kogu karjääri vältel raskusi tellijatega. Nii mõnedki põnevad kavandid seisavad tänini ainult paberil. Seda huvitavam on kujutleda, milline näeks välja eesti arhitektuurimaastik siis, kui kõik Lapini ideed oleksid ka füüsilisele tasandile viidud.

Näiteks oleks Vabaduse väljakut laiendatud kuni linnavalitsuse hooneni ning autod ja parkla maa alla viidud.

Tõnismäel näeksime aga Lapini projekteeritud sammast ning Metsakalmistul heliseks langenud eestlastele pühendatud "Helisev rist".

Praegu tegeleb Lapin jällegi uuendusliku arhitektuurisuunaga - ökoarhitektuuriga. Lapinit tõmbab muuhulgas ka talurahva arhitektuuri poole, mis vastandub kõikjal laiutavale kommertsarhitektuurile.