Eesti Nokiat otsitakse valest otsast

Viimastel kuudel on taas hakatud intensiivselt Eesti Nokiat otsima ning käib terav arutelu selle üle, kuidas riik peaks sellega tegelema.

Peale Volkswageni põrnika ei tea mina ühtegi riigi poolt ellu kutsutud tuntud toodet, kaubamärki ega ettevõtet. Maailma tuntuimad ja elujõuliseimad ettevõtted on tekkinud ikka tänu ideele ning selle idee fanaatilisele ja järjekindlale elluviimisele.

Võtame kas või kuulsad Silicon Valley tehnoloogiaettevõtted. Need, kes praeguseks on ellu jäänud, alustasid kas garaažis, ühikatoas, kolikambris või muus taolises kohas. Ka riskikapitalistid toetasid neid ettevõtteid algul väga tagasihoidlike summadega.

Näiteks Mike Markkula toetas Apple'it esimese riskikapitalistina paarisaja tuhande dollariga. Aga eesmärgiks seadis ta kohe USA 500 suurema ettevõtte hulka kuulumise, kirjutas ettevõtte üks asutaja Steve Wozniak.

Kahjuks pole teada, kuidas tekkis Skype, aga ma millegipärast arvan, et riigi osa ettevõtte arengul ning maailmakuulsaks saamisel oli ilmselt väga tagasihoidlik.

Eestile maailmakuulsust toovad ettevõtmised tulevad altpoolt ning toetama tasub neid hakata alles siis, kui nad on oma elujõulisuse juba tõestanud.

Aga Nokia muutus maailmakuulsaks alles viimases hädas. Alles pärast seda, kui tollane tööstuskonglomeraat oli sügava majanduskriisi ajal pankroti äärel, võttis värske tegevjuht Jorma Ollila julge suuna mobiiltelefonide tootmisele. Äkki on ka Eesti Nokia leidmiseks vaja majanduse väga tugevat maandumist ehk kriisi? Siis tõmbavad ka ettevõtjad ehk jalad kõhu alt välja.