Jaapanis külasta templeid

Pühakodasid on Jaapanis palju. Peamiselt jagunevad nad kahe usundi - sintoismi ja budismi - vahel, kuid suuremates linnades võib leida ka kristlikke kirikuid.

Templites saab mõistagi jumalatega kõneleda ja jaapani inimesed kasutavad seda võimalust üsna usinasti, kuid pühakojad on ka suurimad kunstikambrid.

Esimese korraliku vapustuse saime Nachi linnakese lähedal asuvas budistlikus templis ja selle ümbruses. Paik on kuulus oma looduse poolest - mägedes asub kolm koske, neist vägevama kõrguseks 135 meetrit. Ja pärast tunnikest astumist üles mäkke jõuab rändaja Seigantoji templi juurde, mille terrassidelt avanevad hingematvalt ilusad vaated ümbritsevatele mägedele.

Ise-nimelises linnas sattusime üle 1000 aasta vanusesse sintoismitemplisse. Oli juba õhtupoolik, inimesi oli vähe, kõikjal ümbritses meid tsikaadide kõrvulukustav laul. Siis märkasime esimest korda, et templi kõrval on teine niisama suur, kuid tühi plats. Uurisime asja ja saime teada, et paljud templid ehitatakse iga 15-20 aasta tagant uuesti üles, kasutades selleks täpselt samu võtteid nagu esiisad sajandeid tagasi.

Sügavaima mulje jättis Kuldne tempel Kyotos.

See kunagi ülikule kuulunud maamõis muudeti pühamuks, tema seinad on väljast kaetud lehtkullaga. Päikeselisel päeval tempel särab ja peegelpilt kumab vastu ümbritsevalt tiigilt.

Seda templit saabki näha ainult väljast, kuna aastaid tagasi, kui veel sisse ka lasti, otsustas üks hull pühakoja põlema panna. Kuid ka park templi ümber tasub vaatamist ja selles asuva pühakuju ees võib proovida oma eluõnne parandada münte kuju ees olevasse kaussi loopides. Tasub vaid nimetada, et kauss on väike ja vahemaa suur, nii et õnne peab olema.

Riigi kunagises pealinnas Naras, kus budism Jaapanis arenema ja levima hakkas, tasub sisse astuda Todai-ji templisse. Ka sellel pühamul on vanust kaugelt enam kui 1000 aastat.

Kuigi see on mõneti väiksem kui vanasti, on tegu ikkagi maailma suurima puitehitisega, mille kõrgus on ligi 60 meetrit. Selles saab peavarju 15meetrine hiigel-Buddha, kelle silma laius ainuüksi on juba meeter. See kuju on väidetavalt kaetud kullaga, mille sära aga meie silm hämaras templis küll seletada ei suutnud.

Naras on loomulikult ka sintoistlikke templeid. Neist tuntuim on vast Kasuga Taisha. Just siin saab näha kõige elava pühaks tunnistamist.

Nii on mungad ühe hoone katuse ehitatud ümber puu oksa, kuna see puu on otsustanud kasvada just selles kohas, kuhu inimesed tahtsid maja ehitada. Templite ees leidub kõikjal enamasti kivist vanne, kuhu voolab pidevalt värske vesi ja millest kopsikuga vett võttes on kombeks enne templi külastamist käsi pesta.

Pühas linnas Koyasanis on pühakodasid igal sammul, kogu linnakese kohta ligi sadakond. Veel mõnikümmend aastat tagasi ei tohtinud naise jalg sinna astuda. Linn asub mägedes ja selles on võimalik külastada kloostreid, templeid ja hiiglaslikku surnuaeda, kuhu on maetud üks budismi maaletoojaid Kobo Daishi, teise nimega Kukai. Pühade puhul riputati kalmistul surnute rahu valvavate budakujukeste kaela punased põlled ja pandi neile pähe punased mütsid.

Kukai kloostri territooriumil asub Jaapani suurim kiviaed - ligi 2500 m2 või nagu mõne Eesti mehe krunt. Kividest on laotud kaks draakonit, kes peavad kloostrit kaitsma. Kivid ja neid ümbritsev valge liiv on toodud Jaapani erinevaist paigust.

Vaatamisväärsustest on Jaapanis levinud ka igat masti akvaariumid ja merepargid. Osaka linnas asub näiteks maailma suurimaid akvaariume Kaiyukan.

Kaiyukani staar on vaalhai, kes looduses võib kasvada 14 meetri pikkuseks ja 12 tonni raskuseks. Leiab ka raisid, kelle tiibade siruulatus küünib üle kolme meetri, ja krabisid, kes näevad välja nagu kõige jubedamad ämblikud mõnest õudusfilmist.

Kaiyukani ehitamiseks olevat kulunud kogu maailma eriklaasi pooleteise aasta toodang. Eriklaas on vajalik, et läbi mitme korruse ulatuvast hiigelbasseinist 5000 tonni vett välja ei pääseks.

Silmale kena vaadata on ka Himeji kindlus. See asub samanimelises linnas ja kuulub UNESCO maailmapärandi hulka. Omapäraseks teeb kindluse see, et peahoone asub kivist sokli otsas, umbes nagu seen jala peal. Kindlusse pääseb sisse, kuigi kunagise vaenlase väsitamiseks on juurdepääsutee pikk ja käänuline.

Siin saab näha ka spetsiaalset hoovi, mis oli mõeldud rituaalsete enesetappude harakiride sooritamiseks.

Augustis tähistatakse Jaapanis üht selle riigi tähtsaimat püha. Siis on templites ja mausoleumis palvetajatest järjekorrad.

Templites põlevad siis tuhanded laternad, heites punakat valgust, mis eriti templi hämaruses loob ülimalt müstilise õhkkonna.

Põletatakse viirukit, mungad maalivad puust palvelaudadele palveid, mida inimesed neilt ostavad ja pühakujude ette asetavad.

Obon on surnute mälestamise ja esivanemate austamise püha, mil hinged tulevad maa peale sugulastele külla.

Sel ajal võtavad inimesed mõned päevad puhkust, sõidavad koju, käivad surnuaedades, asetavad haudadele toitu ja jooki, ent võib ka kartulikrõpse ja kokakoolat panna.

Siis on kombeks korraldada ka tulefestivale.

Näiteks Kyotos, mis asub nagu enamik Jaapani linnu orus, pannakse seda ümbritsevatele mägedele hilisõhtul pimedas kaheksa ülisuurt hieroglüüfi põlema.

Rahvas tuleb tulemängu vaatama - inimesi on nii tihedasti, et kui end lõdvaks lasta, siis ega ümber ei kuku.

Festivalid on üldiselt Jaapanile omased, peab ainult enne uurima, kus ja milliseid peetakse.

Sama kehtib ka traditsioonilise teatri kohta, mis lühema reisi puhul võibki jääda nägemata, kuna etendusi korraldatakse harva.