Reto Schneideri äsjailmunud raamat The Mad
Science Book (Hull teadus) koondab kaante vahele mõned veidraimad
teaduseksperimendid ja –katsed. Ajakirja New Scientist tarbeks valis ta välja
üheksa isiklikku lemmikut.
1970. aastal pidas Myron L Fox tähelepanu vääriva pealkirjaga loengu: „Matemaatilise mänguteooria rakendusi arstiõppes“, kuulajateks terve rida psühhiaatreid, psühholooge, haridustegelasi ja tudengeid, kes osalesid California ülikooli arstiteaduskonna täiendusõppe programmis.
Tema esinemine vaimustas publikut nii väga, et keegi ei märganud, et tegelikult oli tegu näitlejaga, kel polnud mänguteooriast õrna aimugi.
Fox oli võtnud aluseks ühe mänguteooriast rääkiva teadusartikli ning pannud selle põhjal kokku loengu, mis kubises lõbusast lobast, vaimukustest ja vastukäivatest väidetest.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teadlased, kes seisid selle eksperimendi taga – John Ware, Donalt Naftulin ja Frank Donnelly – tahtsid teada, kas briljantne esitlus suudab ajada segadusse saalitäie asjatundjaid, kes esituse järel ei märkagi enam, et loengu sisu oli nonsenss. Selgus, et see on võimalik.
Oma esinemise algul oli Fox üpris pabinas, kartes, et publik tunneb ta ära, sest ta oli just mänginud sarjas Columbo loomaarsti. Esinemine läks aga nii libedalt, et lõpuks julges näitleja paluda publikul endale isegi küsimusi esitada.
Hiljem kirjutas üks ajakirjanik. „Kui näitleja on parem õppejõud, siis miks ei võiks näitleja olla ka parem kongressisaadik või isegi president?“ Kulus kümme aastat ja näitleja Ronald Reagan valiti USA presidendiks.
Hetkel kuum
“Mingit emotsiooni ei tekita”
Artikkel jätkub pärast reklaami