Uunikauto teeb sõidu emotsionaalseks

"Eesti liikluskultuuri arvestades on kordi mõnusam liigelda Wandereriga kui tänapäeva autoga," ütleb Janika. "Uue autoga sõites ei kohta sellist viisakust, siis olen ju üks paljudest. Vanureid austatakse ikka rohkem. Isegi politseinikud lehvitavad. Ükskord unustasin parkimise eest maksta. Kontroll oli mulle trahviteatise asemel ilusa kirja jätnud, et ma järgmisel korral ikka parkimise peale paneksin."

Janika armastus uunikumide vastu on pärit juba lapsepõlvest, kui ta suure osa ajast veetis koos isa Jüriga garaažis ja perega Unicu klubi kokkutulekutel. "Eks nii head kui ka halvad asjad tulevad kodust kaasa," tõdeb ta. Vanade sõidukite ellu äratamine oli ja on Janika isa hobi. Jüri Vaikjärv on perre mitu autot restaureerinud, mehele endale on südamelähedane Ford T.

Kui Jüri tegi 2000. aastal oma Ford T-ga reisi Pariisi ja tagasi, oli üks unistusi täidetud ja tuli otsida uus väljakutse. Ta tõstis keldri vanast kolast tühjaks ja lubas Janikale, tema õele Caritale ning isegi pere koerale restaureerida lahtise auto.

Wandereriga liiklemise juures on kõige keerulisem see, et kõik näidikud pole töökorras. Näiteks on probleeme kütusenäidikuga. Igaks juhuks peatub Janika igas teelejäävas tanklas, sest bensiinipaak mahutab vaid 25 liitrit ja ei või teada, milline tegelik seis on. Ujuk hüppab üles ja alla ning võib petta, et kütust jagub veel piisavalt. Iseenesest võtab Wanderer kütust vähe - kuus kuni seitse liitrit sajale.

Teiseks on keeruline vanale kabrioletile katust peale panna. See võtab vähemalt kümme minutit. Seega, kui auto on lahti, siis on ta lahti, ja kui kinni, siis kinni. Janika meenutab, et käis suvel Ammende villas Wandereriga kontserdil ja vihma hakkas sadama. "Meestest ei tulnud mulle appi katust panema keegi. Kõik tegid hoopis pilti, kuidas ma üksinda katust peale venitan," muigab ta.

Tegelikult Janika oma uunikumiga ikka väga palju ei sõida. Pigem tahab ta hoida elus auto, mis muidu oleks unustuse hõlma vajunud. Neil, kel soov midagi nii erilist soetada ka endale, soovitab ta panna lehte kuulutuse, otsida internetist või lihtsalt rääkida oma soovidest. "Iial ei tea, kelle garaažis just see iludus sind ootab. Kuid arvestada tuleb, et uunikumid pole igapäeva sõiduvahendid tööle-koju-poodi. Te soetate endale lapse."

Tavaliselt sõidab väga kiire elutempoga Janika Mitsubishi Outlanderiga. "Kahjuks ma ei kujuta enda elu autota ette. Elan linnast 30 kilomeetrit eemal ja seetõttu veedan päevas vähemalt tunni autot juhtides. Ka kaugreisidel olen alati auto rentinud. Minu jaoks pole probleem sõita Sansibaril eeslite, jalgratturite ja hullude kohalike autojuhtidega segamini. Roolis olles on kuidagi kindlam kui kõrval istuda. Eks need, kes Aafrikas mu kõrval on istunud, on ka vahel hinge ja silmi kinni hoides taevast tänanud, sest sealsetes liikluskeeristes on ikka vaja silmi nii kuklasse kui ka kõrvade juurde."

Janika autojuhistaaž on pisut üle 15 aasta ja sõidueksami tegi ta viiele. "Arvan, et kõik, kes on oma eksami teinud vana Moskvitšiga, on liikluses kordi elujõulisemad kui hilisemad uutel autodel alustajad. Kuid igal ajal on omad plussid ja miinused," leiab ta. "Siis oli autosid vähem ja liiklus hõredam. Samas sidur jäi õppeautol põhja kinni ja vahel tiris sõiduõpetaja seda käega üles. Nalja sai palju." Liiklusohtlikke olukordi on ikka ette tulnud, kuid siiani on jumal Janikat hoidnud ja hoiab kindlasti edasi. "Lihtsalt peab hoidma, sest mul on veel palju tegemata," usub ta.

Kõige kriitilisemas olukorras oli Janika ükskord Aafrikas Ugandas, kui põgenes autole järelejooksva emaelevandi eest. "Siis oli tunne, et gaas on põhjas, kuid auto ei liigu. Elevant lihtsalt jookseb kiiremini, kui oskasin karta," meenutab naine. Kohalikud küll enne hoiatasid elevantide eest, kuid eestlanna arvas, et teab ise paremini. Seda viga Janika tulevikus enam ei tee ja võõras riigis autoga sõites kuulab alati kohalike õpetussõnu.