Soojustus on pikaajaline investeering

Struktuuri põhjal võib ehituslikud soojustusmaterjalid liigitada kolme kategooriasse: mineraalvillad, vahtplastid ja mineraalsed puistematerjalid. Saadaval on ka ülitervislikke looduslikke soojustusmaterjale, mis ei sisalda lenduvaid osakesi ja on väga soojapidavad, ent mineraalsete materjalidega võrreldes paraku ka kordades kallimad.

Tootjate sõnul on materjali valikul vaja täpselt teada, missugustesse oludesse ja tingimustesse soojustus paigaldatakse. Saint-Gobain Ehitustooted Eesti ASi Isoveri müügijuht Ainar Albi peab esmatähtsaks materjali soojapidavust ning seejärel paigaldamise keerukusastet. Reideni Plaat ASi müügijuht Aldo Unga ütleb, et materjalikihi paksus konstruktsioonis määratakse soojusjuhtivusteguri alusel, ent olulised on ka koormustaluvus ja niiskuskindlus. Lisaks on valikul on tähtsad sulamistemperatuur, helisummutusvõime, töödeldavus ja keskkonnaohutus.

Ülikõrge sulamistemperatuuriga kivivilladest eelistatakse peamiselt Paroci toodangut. "Kivivill on mittepõlev materjal, mis ei tõsta hoone põlemiskoormust, vaid pakub efektiivset tulekindlat soojustust," kiidab Paroc ASi ehitusinsener Jüri Vähi. Suurele tulekindlusele lisaks on materjalil ka hea soojapidavus ja vähene niiskuseimavus. Põhilise toormaterjali moodustab looduslik kivi, mis on seotud kiudude ja vaiguga. Vähi sõnul talub materjal hästi orgaanilisi õlisid ja lahuseid, kokkupuutel leeliseliste materjalidega, nagu tsemendi- ja lubjasegud, säilivad kivivilla omadused. Kivivill, kui hea heliisolatsioonimaterjal on keskkonnasõbralik, kemikaalivaba ja lihtsalt käsitletav.

Ka kasutuse põhjal on harjumusel suur jõud: seinakarkasside soojustamisel on harjutud kasutama kindla sammuga kivi- või klaasvilla plaate, vahelagede soojustamisel plaat- või rullvillasid ning vundamentide ja krohvialuste fassaadide soojustamisel vahtpolüstüreeni.

Alumni OÜ juhataja Hannes Tarn möönab samuti, et looduslike soojustusmaterjalide osakaal on tühine. Levinuim on tselluvill, kuid selle materjali looduslikkus on küsitav. Viimasel ajal on räägitud ka põhust kui soojustusmaterjalist. Ehkki mineraalsete materjalidega võrreldes on looduslike hinnad kordi kõrgemad, soovitab Hannes Tarn tõsiselt kaaluda, kas paarimiljonilise eelarvega maja puhul ikka tasub kokku hoida. "Investeerides mõnikümmend tuhat krooni, on maja looduslik ning elu pole nagu kilekotis," räägib ta.

Soojustusmaterjali kasutamise määrab konkreetse projekti olemus. Hingaval majal kasutatakse fassaadisoojustusena villmaterjale. Kivimajade fassaadides, samamoodi ka põrandate soojustamisel võib kasutada vahtplasti, mis on hea, odav ja kerge materjal.

Materjal sõltub projektist, nõuetest ja üldse paljudest-paljudest teguritest - võimalikke valikuvariante on mitmeid. Villmaterjalidest eelistame kivivilla, kuna võrreldes klaasvillaga on sellel parem kvaliteet ehk tihedus ja ka hinnatase on sama.

Mõni aeg tagasi oli klaasvill odavam, mis saigi tihti määravaks, kuid nüüd enam mitte. Looduslikud soojustusmaterjalid on oma kõrge hinna tõttu vähelevinud, kuid oluline on ka see, et nende kasutusvaldkond on väikene - ei saa neid kõikjal kasutada, eks need olegi mõeldud looduslastele. Ka puistevill on materjal, mida kasutatakse vanade majade, pööningute ja laepealsete soojustamisel.

Enamik klaas- ja kivivillast ning vahtpolüstüreenist soojustusmaterjale on neid tootvatel ettevõtetel sertifitseeritud ja uuritud on ka nende käitumist erinevates tingimustes.

Kõrget tulepüsivust nõudvates kohtades on kivivill sobivaim. Mõnel juhul saab valiku puhul lähtuda ka hinna ja taotletava tulemuse suhtest. Omaette küsimus on ühtede või teiste piirdekonstruktsioonide lahenduste niiskustehniline toimivus meie kliimas. Sageli tuuakse turule või pakutakse vahendajate kaudu lahendusi, mis toimivad hästi lõunapoolsetes riikides, kuid ei ole meie kliimatingimuste jaoks kontrollitud.

Kütteainete hinna olulise kasvu tõttu on mõistlik kulutada rohkem ka hoonete välispiirete soojustamiseks. Praegu ei ole enam piisav kasutada käesolevalt vaadeldavate materjalide puhul 100 mm paksust soojustust, rääkimata nõukogudeaegsest 60 mm paksusest mineraalvillast voodriga tellisseintest hoonete puhul.