Reservidest ei saa veel kohe vorsti

Ettepanekule on aga kaks tõsist vastuargumenti. Esimene: väheneks riskide hajutatus. Riigi reservide paigutamisel lähtutakse reeglitest, millest tähtsaimad on - selles järjekorras - finantsvahendite väärtuse säilimine, kõrge likviidsus ning tulu teenimine.

Kui riigi raha paigutada nüüd kohalikesse kommertspankadesse, siis võib teenitud tulu olla suurem, kuid varade väärtuse säilimine on küsitavam. Vastab tõele, et ka praegu pole meie investeeringud riskivabad. Stabilisatsioonireservist ja riigikassa reservist 13 protsenti jäi (ajutiselt) kinni Iirimaal registreeritud raskustesse sattunud Depfa panka, kus praegugi on reservidest veel 2,1 miljardit krooni.

Esmapilgul paistab see olevat tõestuseks mõttekäigule, et kui raha nagunii juba pööritatakse välispankades, miks ei võiks see siis Eesti majandust turgutada?

Kuid selles seisnebki riskide hajutamine. Kinni jäi osa rahast, mis oli paigutatud Iirimaale. Kui kohalike pankadega peaks midagi juhtuma, siis satuks löögi alla kõik reservid, mitte ainult 13 protsenti.

Teiseks peamiseks probleemiks on see, et võrrandis on praegu liiga palju muutujaid. Pankade likviidsus pole vorstimasin, et paned hakkliha (raha) sisse ja vorstid (laenud) tulevad välja.

Võtame USA kogemuse. Valitsus aitas JP Morgan Chase'i panka 25 miljardi dollarilise kapitalisüstiga. Kuid piisas vaid ühel New York Timesi reporteril salaja töötajatele mõeldud konverentskõnet pealt kuulata, kui avalikuks tuli inetu tõsiasi: pank ei plaaninud kasutada riigiabi mitte laenude andmiseks, vaid hoopis teiste pankade ülesostmiseks.

Seega: ühest küljest peaks pankadelt nõudma, et raha läheks kohalikku majandusse. Teisalt, kuidas? Ei saa ju laenuandmist kvootidega reguleerima hakata.

Seega: idee on liiga toores, et meid veenda. Me ei tahaks teha aasta pärast lugu Eesti riigireservide haihtumisest. Samas tuleb valitsusel kaaluda kõiki võimalusi majanduse turgutamiseks. Ka seda

Autor: ÄP