Saksa linn, rootsi kahur ja eesti raha

Hiljuti toimus rahvusraamatukogus ümarlaud teemal, kas Tallinn on soomeugri linn. Kahjuks jäi sel üritusel käimata, ent vahel näib: Tallinna südalinn kannab endas sageli endiste aegade meretagust vaimu, mitte ugrimugri meelsust ja kuigi me räägime vanalinna kitsaste keerdtänavate keldrikohvikuis eesti keele sõnadega, kipub grammatika tihti meenutama teutooni raskepäraseid põimlauseid, mis hakkavad Lüübekist Revali suunas purjetama, loovivad targasti siia-sinna teravas Balti mere ristlainetuses ja kursi pidevust kaotamata viskavad Rannavärava alla jõudes rõõmsalt üle parda verbi või sihitise nagu vanaaegse ankru.

Ka ellusuhtumises või moraalis hõljub Tallinna keskaegsete majade ümber mõndagi katoliiklikku koos kõige sellest tuleneva rohkem või vähem positiivsega. Teatud mõttes on see keskaegse Euroopa linnakultuuri vaim natuke kurb või pahaendelinegi. Baltisaksa vähemus kisti ju välja sajandite jooksul neile koduks saanud keskkonnast haigete poliitiliste mahhinatsioonide läbi ning küllap oli ärasõitnute seas palju inimesi, kes oma unenägudes elu lõpuni siinsetele kivisillutistele kõndima tulid.

Lahkunud rahvakillust jäänud mälestusmärgid aga pajatavad süda-euroopaliku kaubalinna elust võõras, sageli hirmutavas taustsüsteemis. Võimas linnamüür on igaühele arusaadav, see näitab nii majanduslikku jõudu kui suurt ohutunnetust, mis sundis kaitsekulutusi mitte kokku hoidma. Hiljem linnamüür aegus, kuid Ivan Äkilise (Groznõi) rünnakud leidsid eest juba uuendatud kaitsesüsteemi, välja arvatud Kiek in de Kök'i juures - mis siiski kahuritule all püsti suudeti hoida.

Peeter I ajal vallutas linna Vene riik. Rootsi lihtsalt ei viitsinud siinseid provintse kaitsta, vaid kulutas ressursse avantüüridele, mis lõppesid Poltaavaga. Tallinna soomeugriline ümbrus sai seejärel paariks sajandiks rahu sõjakoledustest ja ega linngi kaevata võinud, Peterburi lähedus tõi stagneeruma kippuvasse ellu ning kaubandusse uut hoogu ja jõukust. Siiski kippusid raskepärase saksa siselinna ja teiselt poolt kindlustusvööndi taga kasvava dünaamilise uuslinna vahel tekkima pinged. Uued tuuled ei klappinud hästi baltisaksa ladvikule.

Tolleaegseist hoiakuist pajatab muuseas üks ese linnapildis. Enamus tallinlastest on märganud Estonia bulvaril, Reaalkooli ja linnaraamatukogu vahel asuvat antiikset kahurit, millel ankur lisaks, et seda keegi minema sikutada ei üritaks. See üpris suur tükk pärineb Rootsi laevastikust, mis 18. sajandi lõpul plaanis Tallinna ja kogu Balti merd tagasi vallutada, kuid sel ajal jäi rootslastel juba energiat väheks niisuguste ettevõtmiste jaoks. Esiteks kulus sõja kuulutamisest kuni lahinguni Tallinna all kaks aastat. Sel ajal kõvendati muidugi linna kaitset. Teiseks astus ründava laevastiku admiral merelahingusse Tallinna lahel endale ebasoodsais ilmastikutingimustes, nii et vaatamata palju võimsamale laevastikule tuli tal pärast raskeid kaotusi taganeda.

Hiljem õngitsesid linnasaksad ühe kahuri merest välja ja kuhu nad selle ründajate kultuurilise piiratuse tõttu omandatud skalbi sümboolselt riputasid? Vene riigi patrioot oleks suunanud trofeerelva merele, et järgmise rünnaku plaanijale illustreerida kaasnevaid riske. Tsaarivõimu vaenlane pööranuks relva otsaga itta, kust üldjuhul saabusid Vene sõjaväed. Tallinna võimud olid vist Vene küsimuses neutraalsel seisukohal. Igatahes näidiskahur asetati hoopis linna lõunaserva, kus tõstis pead eestimeelne, soomeugriline maa ja kujunes "mittesaksa" uuslinn.

Praeguselt positsioonilt võib tekkida tahtmine öelda: see vastandumine oli tarbetu ja kahjulik, aga ajalooga pole vaja vaielda. Tänini säilinud usaldamatuse, isegi vaenu demonstratsioon aga on iseasi, seda ei ole vaja endisel kujul säilitada - seda enam, et kujunenud linnapildis on see omandanud uued mõõtmed. Vist kahuri juures paikneva ankru tõttu on toru unustatud endisesse paika, kuigi üle tee sealt paikneb nüüd Eesti Panga hoone. Head kaaslinlased, kas meil on vaja tähtsaimale riigiorganile suunata merepõhjas käinud rootsi kahurit?

Minu arusaam on, et riigi esimene organ ja tugisammas on rahanduse korras hoidmisega tegelev riigipank. Üldse võiks niivõrd olulise hoone esine rahulikum välja näha, praegu algab närviline liiklus paar meetrit ajaloolisest peauksest. Aga see selleks. Pealekauba on samas hoones välja kuulutatud Eesti Vabariik, mis suurendab hoonele sümboolselt suunatud kahuri pahaendelisust veelgi.

Vanasõna kinnitab: kord aastas tuleb ka luuavarrest pauk. Kas mitte seegi vana kahur aeg-ajalt põmakaid ei põruta? Kuhu õieti jäi Eesti euroga liitumise plaan? Kuigi palju pole meil alles isegi kodumaises omanduses olevaid rahandusasutusi. Räägitakse võimalusest, et krooni ähvardab devalveerimine. See oht pole päris laest võetud: finantssfäärides leidub tahke, mis sellisest asjade käigust palju võidaksid. Kas võiks niisuguste ohtude vastu aidata ühe vana rauakolu sobivamasse kohta ning asendisse pukseerimine? Otseselt vast mitte. Siiski inimeste ja rahvaste käitumises on palju ratsionaalselt seletamatut. Tänapäeval on populaarseks muutunud näiteks feng shui ja psühholoogid uurivad ja sageli kinnitavad selle põhimõtete toimimist statistiliste meetoditega, oskamata saadud tulemusi teoreetilist põhjendada.

Relva suunamine kellelegi või millelegi tähendab vaenu, ähvardust - seda mõistab igaüks ka ilma semiootiliste teooriate ja kultuurantropoloogiata. Antud juhul tuleb aga välja, et relv, vana kahur on Eestimaa pealinnas suunatud omaenda riigivõimu alustugede vastu. Selline teguviis on ettevaatlikult väljendudes tasakaalutu. Turist võiks olukorda vaatama jäädes endalt küsida, et mis friik riik see Eesti õieti on?