Advokaat: paljud pankrotid raugevad, sest läbiviimiseks pole raha

Mis valdkondades/sektorites sel aastal kõige rohkem pankrotte tõenäoliselt tuleb?

Tundub, et kõige pankrottiderohkem tuleb aasta kinnisvara- ja ehitussektoris, tööstuses ja toitlustuses.

Kas on tavaline tendents, et võlgnikud üritavad enne pankrotimenetluse algatamist pankrotipesast vara välja viia või rahuldada mõne võlausaldaja nõude eelisjärjekorras?

Nii nagu ma kirjutasin ka oma pankrotiteemalises blogis: „Tihti kipuvad juhatuse liikmed veel enne pankrotiavalduse esitamist maksma ära mingeid nõudeid näiteks töötajatele, headele sõpradele, omanikele, iseendale või siis müüma vara. Seda aga ei tohiks teha, kuna ühe võlausaldaja eelistamine teise ees võib samuti viia juhatuse liikme isikliku vastutuseni.“

Olen näinud oma praktika käigus väga erinevaid pankrotte. On olnud pankrotte, kus tundub, et juhatajal on viimane kannatus katkenud ühe hetkega ning ta on tõusnud oma laua tagant ja jätnud isegi parasjagu käsil olevad dokumendid lauale nii nagu nad tõusmise hetkel jäid ning läinud pankrotiavaldust esitama. Väga tihti iseloomustab aga Eestis pankrotte kahjuks see, et pankrotiseisu ilmnemisel teevad juhatuse liikmed ja omanikud veel mis vähegi võimalik, et päästa enda või sõprade vara.

Tihti tehakse viimaseid tehinguid ka lihtsalt südametunnistuse järgi (nt. maksed töötajatele, headele „juba sõpradest“ koostööpartneritele). Kui ühingul ei ole enam sentigi raha pangakontol, siis on ka pankrotihalduril sisuliselt võimatu minna kahjulikke tehinguid tühistama või juhatuse vastu nõudeid esitada, kuna see vajab rahalisi vahendeid.

Seda, kui tühjaks on ühing tehtud enne pankrotimenetluse lõppu, ilmestab väga hästi ka see, kui vaadata kui vähe tagatiseta võlausaldajad raha pankrotijaotisena saavad, mis on keskmiselt 5-10% või kui paljud pankrotid meil raugevad kuna ei jätku raha pankrotimenetluse läbiviimiseks. 2008 aasta statistika kohaselt umbes 240 ettevõtja suhtes pankrotiotsust ei tehtud, vaid tehti koheselt raugemise otsus ning algatatud umbes 250 pankrotist lõppes lõpuks umbes 90 ikkagi raugemisega. Seega ei jätkunud üle pooltest juhtudest raha isegi korraliku pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Kui palju võib kasvada võlausaldajate sääraste tehingute tagasivõtmise nõuete arv?