Tänane Äripäev kirjutab, kuidas EAS on
viimase viie aastaga kulutanud üle 200 miljoni krooni Eesti kui turismisihtkoha
reklaamimisele välisriikides, kuid erilist tulemust turismiettevõtjad ei
näe.
Ja ei saagi näha, sest oleks juba aeg endale tunnistada, et välisturistid pole ega saa Eestile oluliseks leivaks.
Olgem ausad - mida on meil pakkuda? Peamised müügiartiklid tüüpilisele turistile on maailmakuulus ajalugu, suurejooneline loodus või soe meri. Kõige parem, kui neid saab ühendada.
Jutud sellest, nagu huvitaks meie vaevarikas minevik, vaiksed rabad ja imeilus vanalinn kindlasti ka masse mujalt maailmast, on eneseimetleja enesepettus. Viimased viisteist aastat on näidanud minu arvates veenvalt, et peamine turismimagnet kindla klientuuriga spaaturismi kõrval on ikkagi odav alkohol, mida meil ka enam, jumal tänatud, pole.
Ma ei taha öelda, et üldse ei peaks Eestit reklaamima, aga kahtlen sügavalt sellise reklaamikampaania korraldamise mõttekuses näiteks Hispaanias või Inglismaal, USAst rääkimata.
Heal juhul huvitame me Peterburi venelasi, kes tulevad suvel taaselustuvasse Narva-Jõesuusse ja Peipsi äärde.
Kui üldse, siis neile olekski tark keskenduda nii reklaami kui ka teenuste osas, mitte üritada Vahemere äärest inimesi siia meelitada.