Ma ei mõista inimesi, kes soovivad
tulumaksumäära tõsta - see on nagu vabatahtlikuna dzoti ette viskumine, oma pea
toppimine lõvi lõugade vahele. Ei kübetki enesealalhoiuinstinkti. Kas need
inimesed ei töötagi või on nende sissetulekud muudest (maksuvabadest)
allikatest? Kas neil on fikseeritud netopalk? Kas nad on tõesti nii suured
altruistid?
Tulumaksu tõus tapab motivatsiooni rohkem teenida. Väidan, et riigimehelikult need inimesed küll ei mõtle, sest tulumaksu tõus tapab motivatsiooni rohkem teenida. Kindlasti ei tapa ta mitte päevapealt, aga kurnab kui pikaajaline krooniline haigus. Samamoodi ei võta keegi ennast hommepäev töölt lahti, et pole nõus näiteks 5 protsenti kõrgema tulumaksuga. See ei tähenda aga, et mitte midagi ei juhtukski.
Esiteks. Võrdlemisi populaarne, kuid minu arust vigane on mõtteviis, et vaesemaid elanikkonna kihte tulumaksu tõus nii palju ei puuduta kui näiteks käibemaksu tõus. Tõsi, keskmist pensionäri praegu tulumaksu tõus tõesti ei puudutaks, ent kuivõrd ka pensionid on teatud summast tulumaksu all, siis kui kaua?
Vaatame inimest, kes saab miinimumpalka või veidi üle selle ja käib täistööajaga tööl. Võrreldes töötu staatusega kaasnevad tööl käimisega omad kulud - transpordile, väljas söömisele - ja need ei pruugigi olla väikesed. See, mis netopalgast pärast tööl käimise kulusid järele jääb, võib vaevalt väärida tööl käimist ennast.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui tulumaksu tõsta, kahaneb see vahe veelgi ja inimene leiab, et tööl käimine ei tasu ennast ära. Parem omada vaba aega, visata ehk haltuurat... Rääkimata sellest, et igasugune maksutõus meelitab maksupettusele, mis tegelikke maksulaekumisi vähendab. Väikesepalgaliste tulumaksu tõstes saame juurde uusi töötuid.
Ma ei kutsu mingil juhul üles kehtestama astmelist tulumaksu. Sest kui tulumaksumäär tõuseb, tõuseb näiteks ka ettevõtte tulumaks väljavõetud dividendidelt. Kas on mõtet omada ettevõtet Eestis või kolida kuhugi väiksemate maksudega piirkonda? Miks elavad Eesti edukad ärimehed Šveitsis, Monacos? Rikaste tulumaksu tõstes saame juurde uusi Eestist lahkujaid.
Kuulus lastekirjanik Astrid Lindgren ütles ühes usutluses kunagi, et sissetulekute tõustes hakkas ta ühel hetkel hoopis vähem kätte saama. Peab olema kõva patrioot.
Maksud tunduvad maksumaksja seisukohalt alati ebaõiglased, aga eriti ebaõiglane tundub mulle füüsilise isiku tulumaks. Nagu oleks mul ainult tulud, sisuliselt puhaskasum, aga mitte ühtegi kulu, isegi tööl käimise kulu mitte. Töö kui sisend loob uut väärtust ja töötahet tuleks igati toetada.
Kui midagi maksustama peab, ja ilmselt peab, siis võiks pigem maksustada loodud väärtuse tarbimist, väljundit. Käibemaksu tõstmine 18 protsendilt 20 peale polnud kindlasti ood rõõmule, ent mulle jääb siiski võimalus seda maksutõusu pehmendada, tarbides vähem või odavamat. Kui mulle jäetakse mingigi võimalus maksuasjades kaasa rääkida - kas seda on palju nõutud? -, tundub maks vähem ebaõiglane.
Tulumaksu tõstmise eestkõnelejad ilmselt kardavadki, et tarbijad võivad nurjata õilsa maksukogumise aktsiooni, tõmmates oma tarbimisharjumusi koomale. Nii ei saa riik oma planeeritud maksulaekumisi kätte, nagu juhtus Lätis.
Ent kui tarbimist, eriti ebamõistlikku, piiratakse, jääb rohkem raha säästmiseks, sealt omakorda investeerimiseks, mis ei tohiks riigi tasandil olla sugugi paha stsenaarium. Tulumaksu tõstmisele - ei!
Autor: Mati Feldmann