Enam ida poole jäävad riigid, nagu Venemaa ja mitmed Kesk-Aasia riigid, ei jää aga alla üksi lääne, vaid isegi Hiina standarditele, nendib EBRD oma värskes hinnangus 20 aastat tagasi plaanimajanduselt turumajandusele üleminekut alustanud riikidele.

Mis saab idabloki reformidest edasi? Üleilmne finantskriis on just seda piirkonda kõige rängemalt räsinud ja toonud välja senise kasvumudeli puudused. Osas riikides on suurim nõrkus liigne sõltuvus välisrahast, teistes majanduse ühekülgsus - peamine tulu tuleb toorme müügist.

Sellest hoolimata pole kasvumudel katki, väidab EBRD peaökonomist Erik Berglof. Oluline on vigadest õppida ja lääneriikidele järelevõtmist jätkata.

Paradoksaalselt jõudis USAst alanud kriis raudse eesriide tagant pääsenud riikidesse just kiiresti edenenud sidemetest lääneriikidega. See tuli kaubanduse kaudu, kui nõudlus Ida-Euroopa toodete järele arenenud turgudel järsult vähenes, toorme hindade kaudu, kui need langesid, ning panganduse vahendusel, kui välisinvestorid Lehmani pangakrahhi järel arenenud turgudelt pagesid.

Suur sõltuvus välismaisest laenurahast sündis idablokis soovist kiiresti lääneriikidele järele jõuda. Eriti tempokas oli laenukasv Balti riikides, ent samuti Ukrainas, Kasahstanis ja Venemaal. Riskide hindamine jäi tagaplaanile.

Teine suur viga tehti valuutas laenamisega, millele ahvatlesid madalamad intressimäärad. Lisaks andis julgust lootus peatsest üleminekust eurole. Eriti valusad vitsad said sellest Erik Berglofi sõnul Balti riigid, seades euro käibelevõtuks tähtaegu, millest hiljem ei suudetud kinni pidada.

Viga oli ka laenuraha suur koondumine kinnisvarasektorisse, millest sai paljudes riikides peamine majanduskasvu mootor. 2007. aastal moodustas ehituse osa Balti riikides lisandunud väärtusest 8,8%, märgib EBRD.

Välispankade laenupoliitika ja selle roll Ida-Euroopa majanduse kreeni ajamisel on praegu terava kriitika all ja ka EBRD möönab, et see aitas mullistumisele kaasa.

Samas aitas välispankade suur turuosa kriisi haripunktis olukorda stabiliseerida - raha väljavool on olnud väiksem, kui näiteks 1990. aastate Aasia kriisis. Seda põhjusel, et Ida-Euroopasse vahendasid laenu valdavalt pika perspektiiviga tulnud pangad ning rahvusvaheline koostöö on seekord olnud tulemuslikum. Et emapangad jätkaksid Ida-Euroopas oma tütarpankade rahastamist, panid EBRD, EIB ja Maailmapank kevadel kokku 25 miljardi euro suuruse laenupaketi.

EBRD nendib oma raportis "Transition 2009", et üleilmne finantskriis on reformid idablokis praegu küll seisanud, kuid sarnast tagasilangust nagu 1998. aasta Vene krahhi järel, ei ole. Valitsusi on kukkunud, kuid üldiselt on jätkatud avatud turumajanduse kursil. Poliitiline süsteem on küpsem ning riigid kindlamalt lääne institutsioonidega seotud. Seda integratsiooni ei või tagasi pöörata.

Halvasti lõppenud laenubuumist on peamine õppetund, et valuutalaenude väljaandmist, niisamuti kui laenukasvu kogu majanduses, tuleb edaspidi rangemalt ohjata. Ka eraldi soovitustes Balti riikidele manitseb EBRD finantssektori järelevalvet parandama. Tähelepanu vajab väikeettevõtluse rahastamine. Kasvav ohutegur majanduses on energiavarustuse ebakindel tulevik ja oskustööjõu puudus.