Ärisaladus vs konkurents

Et olla võimalikult edukas, pakutakse kõige odavamaid tooteid, näidatakse reaalsest suuremaid lahjendusi (keemiatoodete puhul), "unustatakse" ära mõned tööoperatsioonid (ehituse, tänavahoolduse jms hangete puhul), pakutakse sobimatu, kuid see-eest soodne toode vms. Ette on tulnud ka nn inimlikke eksitusi hindade liitmisel. Juhul, kui hankija kirjeldatud olukorras inimlikku eksitust ei märka, võib tulemuseks olla see, et võidab "soodsaim" pakkumine, mis hankijale lõppastmes siiski soodsaimaks ei kujune.

Ning kui konkureerivad pakkujad kahtlevad eduka pakkuja tehtud pakkumise objektiivsuses ning soovivad sellega tutvuda, on hankijal võimalik keelduda hinnapakkumise väljastamisest viitega konfidentsiaalsusele ja ärisaladusele.

Praktikas on aset leidnud mitu sellist juhtumit, kus ühel kaalukausil on isikute õigus takistada nende äritegevust puudutava konfidentsiaalse teabe avaldamist teistele isikutele, teisel aga on hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Milline huvi võidab?

Mullu kasvas vaidlustuste arv riigihangete ametis oluliselt. Ettevõtjad on siinjuures avaldanud arvamust, et 2007 jõustunud riigihangete seaduse (RHS) kehtivuse ajal on hankija "soosikule" eeliste tegemine lihtsamaks muutunud. Nimelt reguleerib praegu kehtiv RHS võrreldes varasemaga oluliselt detailsemalt pakkumise konfidentsiaalsust: pakkumus on konfidentsiaalne ning pakkumuses sisalduvat teavet võib avalikustada üksnes RHSis sätestatud juhtudel ja ulatuses. Võib olla loogiliselt põhjendatav, et mõni pakkuja ei soovi näiteks pakkumises toodud allhankijate CVde avalikustamist hankemenetluse käigus. Küsitavusi tekitab aga, kas ka hinnapakkumise avaldamine võib mõnel juhul rikkuda pakkujate ärisaladust.

On selge, et igasugune teave ei ole veel ärisaladus. Samuti ei tohiks hankija ilma sisulist analüüsi tegemata lähtuda eeldusest, et ärisaladusena tuleb käsitleda kogu informatsiooni, mida pakkuja ise ärisaladusena kvalifitseerib. Näiteks pakkumises väljendatud ühikuhind ei oma informatiivses mõttes mingisugust tähendust, sealt ei nähtu ka pakkuja hinnapoliitika. Seetõttu on äärmiselt vaieldav pidada pakkuja esitatud detailset hinnapakkumist ärisaladuseks.

Eeltoodud käsitlus võib huvide tasakaalustamise kaalukausi ebamõistlikult paigast nihutada. Viidatud probleemideringile lahenduste leidmiseks ja huvide mõistlikuks tasakaalustamiseks tuleks vastutus taas seadusandjale suunata ning RHSi vastavas osas täiendada ja täpsustada.

Autor: Britta Oltjer