Käendaja sööb võlgniku supi

Vaidlused tulenevadki enamasti lepingu ülesütlemisest. Ülesütlemiste korral ei seisne küsimus igakuiste maksete tähtajast möödunud ajas, vaid ses, millise aja möödudes võib liisinguandja nõuda lepingu lõpetamisest tulenevate kogukulude hüvitamist. Liisinguvõtja maksejõuetuse korral peab ka käendaja arvestama kohustusega tasuda mitte ainult tasumata liisingumaksed, vaid hüvitada kogu liisingueseme ostuhind ja finantseerimise kulud maksetega katmata ulatuses. Kui liisinguese jääb liisinguandjale, võib hüvitatavast kogusummast maha arvata liisingueseme turuväärtuse tagastamise hetkel.

Liisingueseme turuväärtus ja selle kindlakstegemise aeg on omakorda liisingufirma riskifaktorid. Eseme müügile kulub mingi aeg ja alles tehingu järel selgub turuväärtus, mis hüvitamisele kuuluvast kogusummast maha arvatakse.

Seadus ei ütle, millal muutub liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks ja saabub tasumise tähtaeg. Riigikohus asus seisukohale (vt lahend nr 3-2-1-33-09), et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub ka kulutuste kindlakstegemisele (nt liisingu eseme müügile) kuluvast ajast. Ehk ka kohus ei kirjuta liisingufirmale ette, millise aja jooksul lepingu ülesütlemisest peab ta liisingueseme ära müüma, oma tulud-kulud kokku lööma ja järelejäänud osas nõude liisinguvõtja/käendaja vastu esitama.

Küll peab liisingufirma tegutsema professionaalselt ja mitte viivitama nõude esitamisega. Tema nõue aegub hiljemalt kolme aasta möödumisel kogukulude kindlakstegemiseks vajaliku mõistliku aja möödumisest. Käendaja aga peab arvestama, et liisinguvõtja maksejõuetuse korral on "kogu supp tema süüa".