1995 - suurte ulmeprojektide aasta

Ärimehe John Slade'i sõnul oli ainuüksi projekti esimese etapi maksumuseks esialgse hinnangu järgi vähemalt 5,32 miljardit Eesti krooni. Slade'i arvamuse kohaselt takistas Tallinna linnaplaneerimisamet projekti algatamist, kuna ei andnud luba projekti tasuvusuuringu tegemiseks, mille järel oleks Slade saanud alustada läbirääkimisi finantseerijatega.

Slade'i kavandatud kuni üheksakorruseline äri- ja puhkekeskus oleks ulatunud mööda mere äärt linnahallist Patarei vanglani. Keskusesse oli kavandatud 62 650 ruutmeetri ulatuses büroopinda ja 44 390 ruutmeetrit mitmesuguseid müügipindu. Vaba aja veetmise jaoks oli kavas rajada bassein, aeroobika- ja tantsusaalid, kinod, kosmeetikasalongid jne.

Keskuse lähedale Patarei vangla kõrvale tahtis Slade rajada kohalike materiaalselt kindlustatud elanike tarvis elurajooni. Slade'i arvates oleks võinud keskuse ehitamiseks moodustada Tallinna linnavalitsusega ühisfirma.

Ehitusfirma Wiklar direktor Priit Vilba pidas 15 aastat tagasi projekti mahukuse poolest Eesti jaoks võimalikuks ainult juhul, kui Eestist saaks üleöö Hongkongi taoline riik, kuna sellise projekti jaoks on raske leida panka, mis seda finantseeriks.

Makarov Muusik Management kavatses samal ajal ehitada Rae valda Jüri asula lähedale umbes 25 miljonit krooni maksva festivalikeskuse, mis oleks hiljem kujunenud osaks kavandatavast 60 hektari suurusest Imemaa kompleksist. Kahe meetri kõrguse aiaga ümbritsetav festivalikeskus võimaldanuks valminuna mahutada 60 000 inimest.

Festivalikeskuse ehitamise peamise põhjusene nimetas Makarov lauluväljaku kõrget üüri. Kuna lauluväljaku hinnapoliitikas polnud muudatusi oodata, oli 1995. aasta Rock Summeri toimumiskohaks plaanitud juba Rae vald. Rae vallavolikogu oli MMMile andnud ka nõusoleku alustada keskuse jaoks kavandatud maa-ala detailplaneeringut.

Uue hoo sai sisse ka Osten Tori ärikeskuse ehitussaaga, mis oli alguse saanud 1980. aastate lõpul, mil Tallinnas Pärnu maantee ja Tondi tänava lahkmel paikneval krundil alustas Eesti NSV Põllumajandusministeerium infokeskuseks sobiliku hoone rajamist. Krunt tarastati, karkassivaiad rammiti maasse, jõuti üksjagu vahelagede paneele ja isegi esimese-teise-kolmanda korruse seinapaneele külge monteerida, kui Nõukogude riik läks looja.

Lootusekiir säras taas 1990. aastate algul, mil karkassi omandas AS Talu, mis oli omakorda suuraktsionär jäätise- ja lihatootmisega tegelevas firmas Estcompexim. Finantseerijaks Alexander Kofkin.