1995. aastal tekkis iga järgmise hiigelprojekti avalikustamisel paratamatult küsimus, kas kõik need plaanid tõesti teostuvad või on pigem tegemist blufiga. Näiteks plaanis Suurbritannia ärimees John Slade rajada Tallinna Kalasadama ja linnahalli ümbrusesse rohkem kui 165 000 ruutmeetri suuruse miljarditesse kroonidesse ulatuva ehitusmaksumusega komplekskeskuse.
Tallinna linnaplaneerimise amet pidas projekti utoopiliseks. Ameti üldplaneerimise osakonna juhataja Tiina Nigul kommenteeris inglase projekti pigem utoopilise fantaasia kui tõsiseltvõetava projektina.
"Kõik püüavad müüa oma ideed, et mingit krunti kasutada. Sageli püüavad krundi taotlejad seda muinasjutulisele ideele toetudes kätte saada, et siis ise kallimalt edasi müüa," kurtis Nigul 1995. aasta suvel. Linnaplaneerimisameti juhataja Hain Karu hinnangul oli ulmeprojekte teisigi - planeerimisameti riiulitel oli tosina jagu projekte, millest üks müstilisem kui teine.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ärimehe John Slade'i sõnul oli ainuüksi projekti esimese etapi maksumuseks esialgse hinnangu järgi vähemalt 5,32 miljardit Eesti krooni. Slade'i arvamuse kohaselt takistas Tallinna linnaplaneerimisamet projekti algatamist, kuna ei andnud luba projekti tasuvusuuringu tegemiseks, mille järel oleks Slade saanud alustada läbirääkimisi finantseerijatega.
Slade'i kavandatud kuni üheksakorruseline äri- ja puhkekeskus oleks ulatunud mööda mere äärt linnahallist Patarei vanglani. Keskusesse oli kavandatud 62 650 ruutmeetri ulatuses büroopinda ja 44 390 ruutmeetrit mitmesuguseid müügipindu. Vaba aja veetmise jaoks oli kavas rajada bassein, aeroobika- ja tantsusaalid, kinod, kosmeetikasalongid jne.
Keskuse lähedale Patarei vangla kõrvale tahtis Slade rajada kohalike materiaalselt kindlustatud elanike tarvis elurajooni. Slade'i arvates oleks võinud keskuse ehitamiseks moodustada Tallinna linnavalitsusega ühisfirma.
Ehitusfirma Wiklar direktor Priit Vilba pidas 15 aastat tagasi projekti mahukuse poolest Eesti jaoks võimalikuks ainult juhul, kui Eestist saaks üleöö Hongkongi taoline riik, kuna sellise projekti jaoks on raske leida panka, mis seda finantseeriks.
Makarov Muusik Management kavatses samal ajal ehitada Rae valda Jüri asula lähedale umbes 25 miljonit krooni maksva festivalikeskuse, mis oleks hiljem kujunenud osaks kavandatavast 60 hektari suurusest Imemaa kompleksist. Kahe meetri kõrguse aiaga ümbritsetav festivalikeskus võimaldanuks valminuna mahutada 60 000 inimest.
Festivalikeskuse ehitamise peamise põhjusene nimetas Makarov lauluväljaku kõrget üüri. Kuna lauluväljaku hinnapoliitikas polnud muudatusi oodata, oli 1995. aasta Rock Summeri toimumiskohaks plaanitud juba Rae vald. Rae vallavolikogu oli MMMile andnud ka nõusoleku alustada keskuse jaoks kavandatud maa-ala detailplaneeringut.
Uue hoo sai sisse ka Osten Tori ärikeskuse ehitussaaga, mis oli alguse saanud 1980. aastate lõpul, mil Tallinnas Pärnu maantee ja Tondi tänava lahkmel paikneval krundil alustas Eesti NSV Põllumajandusministeerium infokeskuseks sobiliku hoone rajamist. Krunt tarastati, karkassivaiad rammiti maasse, jõuti üksjagu vahelagede paneele ja isegi esimese-teise-kolmanda korruse seinapaneele külge monteerida, kui Nõukogude riik läks looja.
Lootusekiir säras taas 1990. aastate algul, mil karkassi omandas AS Talu, mis oli omakorda suuraktsionär jäätise- ja lihatootmisega tegelevas firmas Estcompexim. Finantseerijaks Alexander Kofkin.
Artikkel jätkub pärast reklaami
1995. aastal ostis poolelioleva ehitise Soome ärimees Ismo Ojala, kes moodustas selle haldamiseks firma AS Satabild. Ojala, kes lubas ehitise aasta lõpuks valmis saada, andis pooleliolevale rajatisele nimeks Osten Tor (saksa keeles idavärav). Kõlava nime ja unelma pidi muutma käegakatsutavamaks hiiglaslik tulevase superärimaja palet kujutav uhke valgustusega reklaamplakat.
Valmiv ärimaja pidi sisaldama luksuskortereid, katuseaedu, basseini ja helikopteri maandumisplatsi. Hoone ühe ruutmeetri hinnaks planeeris Ojala 7000-8000 toonast Soome marka, mis kohalike kinnisvaraekspertide hinnangul oli siinsetes oludes liiga kallis.
Võrdeliselt hõimurahva ärimehe ettevõtlikkuse raugemisega hakkas särav reklaamplakat aina enam luituma ja lagunema. 1997. aasta novembris ostis SRV Kinnisvara, mis ise samuti Soome juurtega (kuulus SRV Yhtiöt OYj koosseisu), ASi Satabild. Osten Tori Hoone sai valmis alles 2006. aastal.