Rein Lang: arengupeetusega ajakirjandus tahab edasi valetada!

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teatriaktsioon, mis kulmineerub Saku Suurhallis 7. mail, tuleb väga õigel ajal. Sellel on võimalus kujuneda raputavaks kunstisündmuseks, mis kõnetab suurt hulka inimesi. See võib äratada ühiskonna tardumusest, aga võib ka põhjustada massikakluse. Kadunud Frank Zappa sai eelmise sajandi seitsmekümnendatel hakkama legendaarse teoga Münchenis. Ta tuli üksinda väljamüüdud olümpiastaadioni publiku ette ja hüüdis rahvale “Sieg Heil!”. Kui alguses ei võtnud publik vedu, siis natside sõjahüüet korduvalt korrates saavutas Zappa kümnete tuhandete kaasaröökimise. Täpselt nagu natsismi võidu ajal kolmekümnendate Saksamaal. Kui publik oli lihtsale manipulatsioonile allunud, teatas Zappa, et kuna sakslased Münchenis pole 50 aasta jooksul karvavõrdki targemaks saanud, jääb kontsert ära. Suur kunstnik oli samal ajal suur inimene ja kodanik. Eesti hangumise üheks põhjuseks on meie oma Frank Zappade puudumine. Aga kes tahakski olla liider ühiskonnas, kus sulle ilmse arengupeetusega kirjatsurad karistamatult solki krae vahele valavad.

Ühiskonna eliidi ja haritud osa omavaheline suhtlus ei toimu enam pikemat aega traditsioonilise meedia vahendusel vaid küberruumi suhtlusvõrgustikes. Ajalehed, raadiojaamad ja nendega seotud e-väljaanded peldikuseinastuvad suurel kiirusel ja hulgakaupa. /-/ Omanikud palkavad peatoimetajaid, kelle ülesandeks on maksku, mis maksab, tõmmata endale tarbijate tähelepanu ja need omakorda palkavad selleks töötajaid, kelle eetiline tase ja oskused võimaldaksid neil paremal juhul töötada reisisaatjana, mitte ajakirjandusliku informatsiooni töötlejana ja avalikustajana.

/-/

Nii nagu koolisüsteem ei saa juhinduda õpetaja, vaid eelkõige õpilase huvidest ja tervishoiusüsteem mitte arsti, vaid patsiendi huvidest, peab ka meedia tegevust reguleeriv õigusraamistik juhinduma eelkõige üksikisiku õigustest ja vabadustest, mitte mõne ajalehe või internetiportaali majanduslikest huvidest. Sõnavabadusega pole siin midagi pistmist. Sõnavabadust ei saa kasutada õiguserikkumiste toimepanemiseks. Õiguserikkumisele peab aga järgnema vastutus, mis heastaks sellega kannatanule tekitatud kahju ja hoiaks ära edasised õiguserikkumised. Nii lihtne see ongi!