OECD: Eesti on liider suure muutusjõuga alal

Täna allkirjastab OECD peasekretär Angel Gurria peaminister Andrus Ansipiga Eesti liitumislepingu Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD).

Gurria sõnul pole tähtis, kas oled rikas või vaene, vaid kas riigil on midagi jagada ja soov ise teistelt õppida. Eesti on eesrindlik IT- ja kommunikatsioonitehnoloogias, millel on potentsiaali ühiskonnas kõige revolutsioonilisemateks muudatusteks, ütles Gurria intervjuus Äripäevale.

Kuidas aitab OECD edaspidi kaasa Eesti arengule?

OECD-ga liitumine pole finiš, vaid uus algus. Juba on Eestis OECD missioon, mis töötab järgmise majandusuuringu kallal, mis räägib otseinvesteeringutest, tootlikkusest, inimkapitalist, haridusest. Tulemas on grupp, mis käsitleb avaliku sektori haldust. Tegeleme paljude valdkondadega, kus 34 riigi võrdluses saab nüüdsest olema ka Eesti. Samuti on edaspidi võimalik uurimise alla võtta Eestile spetsiifiliselt huvi pakkuvaid teemasid. Esitame oma soovitused ja valitsuse otsustab, kas neid järgida või mitte.

Kas on oodata ka investeeringute kasvu?

Investoritele on OECD liikmeks olek kindlasti oluline fakt, mida jälgitakse, kuid OECD üksi rikkaks ei tee. Parimat poliitikat ei taga liikmeks olek, vaid parima poliitika elluviimine. OECD liikmena on Eestil info parimate kohta kättesaadav ja kasutada. Jagate nii häid kui ka halbu kogemusi ega pea libisema samal banaanikoorel, kus keegi on varem juba libastunud.

OECD on rikaste klubi …

Kogemuselt rikaste. Mina olen mehhiklane, Mehhiko on kehvemal järjel riik kui Eesti. Just liitus Tšiili. Küsimus pole selles, kas oled rikas või vaene, vaid kas teil on midagi jagada ja soov ise teistelt õppida. Eesti infotehnoloogia lahendustel on kõrge prestiiž - see on üks ühiskonnas kõige enam muutusi tekitavaid valdkondi, revolutsioonilisemaid instrumente moderniseerimiseks, tootlikkuse tõstmiseks ja konkurentsivõime kasutamiseks.

Mis on järgmisena OECD fookuses?

Majandus tuleb kasvule saada, jätkusuutlikule kasvule. Praegu hoiab kasvu riigi raha, kuid see ei saa kaua kesta. Just rohelise kasvu vallas tuleb pingutada, investeerida, panustada haridusse, stimuleerida ja finantseerida tehnoloogia arendamist.

Ka töökohad tuleb luua n-ö rohelises sektoris, ehkki praeguse 10%se tööpuuduse juures võib olla kiusatus öelda, et unustage rohelised ja looge mis tahes töökohti. See on lühinägelik. Sellised töökohad ei jää püsima.

Kas Eestist võiks olla eeskuju võlgades riikidele?

Korras riigifinantsid on igasuguse jätkusuutliku kasvu alus. See on paratamatult vajalik usalduse jaoks - ja pragune probleem on just usaldusprobleem. Kreekale eraldati 110 miljardit eurot ja euroalale triljon dollarit hädaabiks, ja ikka pole turud rahunenud. Turg ei muretse üksi defitsiidi kontrolli all hoidmise üle, vaid riigijuhtimise, otsustusprotsessi kiiruse, kasvu taastumise üle. Väga palju aspekte korraga.

Paralleelselt OECDga pürgis Eesti euroalale, kas abiellume sureva pruudiga?

Ei, pruut on täie tervise juures ja järjest kenamaks läheb. Kosilasi tuleb juurdegi - euroga soovib liituda teisigi riike. Euro on osa Euroopast, üks tala, mis süsteemi üleval hoiab. Euro tähtsus reservvaluutana kasvab. Kreeka probleemid ei tähenda, et euro on probleem. Kreeklased kulutasid liiga palju ja valetasid, kuid see pole üldine praktika.

Vahest on kriisist kasugi - see kutsub ellu koordineeritud eelarvepoliitika. OECD on öelnud, et koordineerimine oleks vajalik kas või de facto - kuid nüüd räägitakse sellest juba otsesõnu. Siiski ei pea see tähendama allkirju kokkuleppel, et komisjon võtab ohjad üle - piisab toimivast süsteemist. Sakslased on tasakaalus eelarve sätestanud konstitutsioonis, juba räägib sama Prantsusmaa president, itaallased, hispaanlased, portugallased kärbivad...

Vaja on ka mehhanismi kriiside lahendamiseks Senine ülesehitus oli vaid heade aegade jaoks - Kreeka "ümardamisviga" (4% asemel 13%ne eelarve defitsiit - toim) ette ei nähtud.

Mis ootab Euroopat kriisi järel?

Ei tule Jaapani "kadunud kümnendit", küll aga mitu aastat aeglast kasvu, kõrget tööpuudust ja suhteliselt kõrget defitsiiti. Et sellest välja murda, on vaja strukturaalseid reforme, mitte lühiajalist lahendust likviidsusprobleemile. Kõike seda juba tehakse, sest turud ei jäta muud võimalust.

Äsja tõstis OECD maailmamajanduse kasvuprognoosi. Milles aga näete ohte?

Jah, me prognoosime majanduse kasvu, kuid häda on selles, et kasv on väga aeglane.

Riskidest on esiteks finantssektori tegemata kodutöö - pangad tuleb puhastada ja rekapitaliseerida, et laenuraha liikuma hakkaks, uued reeglid kehtestada.

Teiseks tuleb iga hinna eest vältida protektsionismi, mis 30ndatel majanduse uuesti langusesse paiskas. Samuti püga-oma-naabrit poliitikat.

Põhirõhu poliitilisel plaanil paneksin praegu haridusele, haridusele, haridusele, et majanduse järgmiseks kasvuraundiks valmis olla.