Sirje Rank • 28. juuni 2010 kell 7:46

Tulekul uus depressioon

Nobelist ja Princetoni ülikooli professor Paul Krugman kirjutab ajalehe New York Times arvamusküljel, et maailmamajandust ähvardab uus depressioon ning seda vale poliitika tõttu.

Krugman kirjutab, et majanduslangusi esineb sageli, kuid tõelist depressiooni tuleb ette harva – majandusajaloos tuntakse selle nime all kahte perioodi, üks 1873. aasta järel ning teine läinud sajandi 1929-1931. a finantskriisi järel. Ja iseloomulik on see, et depressioon ei tähendanud üksi pidevat langust, vaid selle sees esineb ka lühemaid kasvuperioode. Need paraku on liiga nõrgad, et üldises trendis pööret tuua.

Krugmani hinnangul on maailm praegu kolmanda depressiooni künnisel, millel saab olema väga kõrge hind nii maailmamajandusele kui eelkõige miljonitele inimestele, kel pole tööd.

Põhjus? Vale poliitika. Üle ilma – viimati G20 tippkohtumisel Kanadas – muretsevad valitsused inflatsiooni pärast ja jutlustavad kokkuhoidu, kirjutab Krugman. Tegelik oht on tema sõnul hoopis deflatsioon ehk ebapiisav kulutamine.

Krugman kirjutab, et 2008. ja 2009. aastal paistis, et minevikust on õppust võetud. Keskpangad lasid intressimäärad alla ja valitsused leppisid võlakoorma kasvuga, et majandust stimuleerida. Nii suudeti ära hoida täielik kollaps ning läinud aasta suvel jõudis majandus väidetavalt põhjast läbi. Tulevased ajaloolased kirjutavad meile Krugmani sõnul aga seda, et see ei olnud veel kolmanda depressiooniperioodi lõpp, nii nagu 1933. aasta ettevõtlusaktiivsuse kasv ei lõpetanud suurt depressiooni. Tööpuudus on jätkuvalt katastroofiliselt kõrge ega näita taltumise märke ning nii USA kui Euroopa on teel Jaapani stiilis deflatsioonilõksu, hoiatab Krugman.

Selle asemel, et majandust ergutada, on aga valitsused üle ilma pööranud üleöö hoopis tasakaalus eelarve usku. Kõige ilmsem on see Euroopas, kus väidetakse, et maksude tõstmine ja kulude kärpimine paneb majanduse lõpuks kasvama, kuna ettevõtjate usaldus sellest kasvab. Ja ega Ameerikagi palju erine – deflatsiooniohust antakse aru, kuid Kongress ei ole läbi lasknud täiendavat abipaketti majanduse stimuleerimiseks. Nii tuleb ka USAs püksirihma pingutada.

Millest selline pööre? Ettekäändeks tuuakse Kreeka võlakriisi ning on tõsi, et turud on pööranud suurtes võlgades riikide vastu, kirjutab Krugman. Samas juhib ta tähelepanu, et Kreeka säästukuur pole turgude suhtumist muutnud. Riskipreemiad on täna kõrgemadki. Niisamuti Iirimaa puhul, mis on käivitanud karmi säästukuuri, kuid riski hindavad turud kõrgemaks kui Hispaanias, mis on säästukuuri jutlustajate mõru pilli vaid pika hambaga proovinud.

Hakka või arvama, et turud saavad aru, mida poliitikud ei adu: et pikas perspektiivis on distsiplineeritud eelarvepoliitika oluline, kuid kulude kärpimine keset depressiooni, mis langust veelgi süvendab ja sillutab teed deflatsioonile, ei saa positiivset tulemust anda.

Nii pole asi tegelikult Kreekas, vaid jäiga õigeusudogma võit, millel ei ole ratsionaalse analüüsiga mingit pistmist ning mille peamine õpetus on raskel ajal karmust üles näidata – selles seisneb „juhtimine“.  Ja maksavad selle eest kümned miljonid töö kaotanud inimesed, kellest paljud jäävad töötuks väga pikaks ajaks ning osad ei naase tööturule enam kunagi, kirjutab Krugman.

 

 

 

Hetkel kuum