Käendus ja pankrot

Riigikohus on seisukohal (18.03., otsus nr 3-2-1-12-10), et võlausaldaja nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei tähenda, et seaduses pankrotimenetlusega seostatud aegumistähtaeg kehtiks ka käendaja suhtes. Käendaja suhtes tuleb rakendada tavapärast tehingust tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Ja käendajal tekib käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõla nõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Seega nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist.

Sarnane on kohtu seisukoht ka aegumistähtaja peatumise osas. Käendaja vastu nõuete esitamisel tuleb silmas pidada, et kuigi seaduse järgi peatub aegumine nõude esitamisel pankrotimenetluses, siis käendaja vastu esitatavad nõuded põhivõlgniku pankrotimenetlusega ei peatu. Seega tuleb aegumise välistamiseks esitada nõue käendaja vastu sõltumata sellest, kas sama nõue on pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu esitatud. Seadus annab selliseks käitumiseks võimaluse, kuid ei kohusta selleks selgesõnaliselt.

Riigikohus leidis, et käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg saab peatuda vaid juhul, kui võlausaldaja ja käendaja õigussuhtes on selleks vastav alus. Seega võib võlausaldajal tekkida vajadus paralleelselt põhivõlgniku pankrotimenetlusega esitada "igaks juhuks" hagi- või pankrotiavaldus ka käendaja vastu, et välistada nõude aegumine. See aga tähendab lisakulutusi võlausaldajatele ja lisatööd kohtutele.