Taskuvargus ja maksupoliitika

Hea tuttav varastati Hispaanias päise päeva ajal paljaks nii, et tema ega tema kõrval seisnud sõbrad ei saanud asjast arugi. Varga tehnika oli lihtne, aga efektiivne: ühe käega vehkis ta kolme eestlase nina all lilleõiega, mida ta justkui müüa pakkus, samal ajal tühjendas teisega vöökoti.

Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas pärast valimisi alandada tulumaksumäära 18%-ni. Taganemata seejuures eelarve tasakaalu viimise lubadusest ja selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu eelarves kaetakse.

Kahjuks on Eestis halb tava, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele lubadusele, samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks. Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksu ja sellega valijate südame võitnud. Ent enne 2007. aasta valimisi oli maksukoormus veidi üle 30% SKTst, nüüd aga ligi 35%.

Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalam on meie tulumaksukoormus.

Maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.

Tänu masule teame, et riigieelarve sai valusaima põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Peaminister pole midagi õppinud, suurendades tulumaksumäära alandamisega ja käibemaksu 2%-lise tõstmisega vähima sissetulekuga inimeste arvelt eelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.

Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.

Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9%ni alandades suure kingituse nii tööandjaile kui ka töötajaile. Vähe sellest, Ansip nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida "riigil kindlasti ei lähe vaja" ning valitsuse toonane maksemäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.

Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli neile tabu valijaile antud lubaduste tõttu, virutati töötuskindlustusmakse määr masu ajal 0,9-lt 4,2 peale. Firmadele oli maksemäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa pole hoolimata suurest tööpuudusest miinuses, nagu mujal Euroopas, vaid teenib ülikõrge maksemääraga tänavu vaata et miljardikroonise tulu.

Parempoolne valitsus, oma valimislubaduste pantvang, toimis vastu tervet mõistust, mille järgi kogutakse headel aegadel töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusest vahend, mille abil tagada eurole üleminekuks vajalik eelarvetasakaal, laekuvat raha ei kasutata töötute ja firmade heaks.

Ses olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustusmakse määra alandamine, vähendades niiviisi ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet selles, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.