Kas maailma ootab tõepoolest ees veel seitse ikaldusaastat?

Suur osa arutelust, mis algas augustis Jackson Hole'i majandussümpoosionil, mida külastasid paljud maailma keskpankurid ja majandusteadlased, on puudutanud seal tutvustatud uurimistööd, mis andis maailma majanduste tulevikule pikas perspektiivis kohutava hinnangu.

Nimetatud uurimuse "After the Fall" koostasid majandusteadlased Carmen ja Vincent Reinhart. Nende töö tugineb hiljuti ilmunud raamatule "This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly", mille kaasautorid on Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff.

Reinharti uurimuse järgi on võrreldes kümnendiga, mis on eelnenud sellistele finantskriisidele nagu kolme aasta eest alanu, järgmise "kümneaastase akna" ajal "SKT kasv ja kinnisvarahinnad märkimisväärselt madalamad ja tööpuudus kõrgem". Seega võib järeldada, et meil on ees veel umbes seitse aastat halbu aegu.

Majandusteooria ei ole piisavalt arenenud, et prognoosida suuri pöördepunkte alusprintsiipide või matemaatiliste mudelite alusel. Seega peame oma meetodis ajalooliselt orienteeruma. Ajalugu võib olla "pehme" sotsiaalteadus, kuid seda on tarvilik vaadelda, kui soovime mõista teisi suurte kriiside näiteid.

Lisaks sellele tuleb jälgida maailma tervikuna. Suurem osa majandusteadlastest uurivad omaenda riigi lähiajalugu, mida on kõige lihtsam teha, ja nende tulemused kõlavad pealtnäha olulisena enamikule nende kaasmaalastest. Suured finantskriisid on aga ükskõik millise üksiku riigi seisukohast harvad ja me peame ajaloos laiemalt ringi kiikama, et saada piisavalt infot selle kohta, kuidas sellised kriisid arenevad.

Reinharti ja Rogoffi uurimistöö on laiendus ja üldistus paljude inimeste mitteametlikule majandusmõtlemisele, mis sageli võrdleb olevikku tähtsamate minevikuepisoodidega.

Kui praegune kriis 2007. aastal algas, arutasid paljud, kas Suur depressioon, mis järgnes 1929. aasta aktsiaturgude krahhile ja 1930. aastate alguse panganduskriisile, on meie praeguse kogemusega võrreldav. Suure depressiooni puhul põhjustab muret asjaolu, et see oli tõsine, üleilmne ja kestis rohkem kui kümnendi.

Ning seegi järgnes aktsia- ja kinnisvarabuumile, mis sarnaneb praeguse kriisi eelsele olukorrale.

Samamoodi on paljud mõtisklenud, kas langus, mis järgnes aktsiahindade ja kinnisvara krahhile Jaapanis 1990. aastate alguses, puutub meie praegusesse kogemusse. Viidatud on Jaapani "kadunud kümnendile". Praegu oleks seda kogemust sobilikum kirjeldada kui "kadunud kümnendeid".

Kas need näited on meie tulevikumudelid? Kahtlemata panevad nad mõtlema, kuid ei sobi siiski veenvaks tõendiks selle kohta, mis juhtuma hakkab, sest kahest tähelepanekust vaevalt et millegi tõestamiseks piisab.

Nüüd ongi Reinhart ja Rogoff süstemaatiliselt uurinud paljusid teisi näiteid tänapäeva finantsajaloost. Olemas on ju veel üleilmne finantskriis, mis kaasnes 1973. ja 1979. aasta naftašokkidega ja mõned riigispetsiifilised finantskriisid Hispaanias 1977, Tšiilis 1981, Norras 1987, Soomes ja Rootsis 1991, Mehhikos 1994, Indoneesias, Koreas, Malaisias, Filipiinidel ja Tais 1997, Kolumbias 1998 ning Argentinas ja Türgis 2001.

Seega eksisteerib rohkem kui kaks näidet tänapäevast, kuigi need kõik ei ole täiesti sõltumatud, kuna on ajas mõnevõrra põimunud. Nende põhjal leidsid Reinhart ja Rogoff näiteks, et reaalse SKT elaniku kohta aastaste kasvumäärade mediaan arenenud riikides oli kriisile eelnenud kümnendil ühe protsendipunkti võrra madalam, samas kui tööpuuduse määrade mediaan oli viis protsenti kõrgem.

Kuidas sai see juhtuda? Nad panid tähele, et võlatasemed ja intensiivfinantseerimine üldiselt kasvasid kriisieelsel kümnendil, mõjutades pikka aega kinnisvarahindade tõusu. Reinhart ja Rogoff kirjeldavad sündroomi: "sel korral on asjad teistmoodi" kui kriisieelse buumi ajal, mistõttu lastakse mullidel liiga kaua kasvada, sest inimesed arvavad, et eelmised episoodid pole olulised.

Reinharti ja Rogoffi töös paistab olevat uue majandusteooria idu, kuid kõik jääb halvasti defineerituks. See tundub olevat majanduskäitumuslik komponent, kuna sündroom "sel korral on asjad teistmoodi " näib olevat pigem psühholoogiline kui ratsionaalne. Kuid ikkagi ei ole see nii täpne teooria, et võiksime sellele reaalselt toetuda usaldusväärsete prognooside tegemisel.

Lisaks on põhjust arvata, et sel korral võivad asjad tõesti teistmoodi olla. Mul on seda raske välja öelda, kuna ma ei soovi teha pattu, mida nende "sündroom" kirjeldab, kuid sel korral võivad asjad olla teistmoodi, kuna kõik tänapäevased näited minevikukriisidest on pärit ajast, mil paljud majandusteadlased üle maailma ülistasid "ratsionaalsete ootuste" majandusmudeli eeliseid.

See mudel eeldas, et turumajandus tuleks võimalikult omapäi jätta ja seda püüdsid valitsused ka teha. "Ratsionaalsete ootuste" kohaselt mulle lihtsalt ei eksisteeri, mis tähendas, et tegelikel mullide lasti kasvada. See vaatenurk on aga hääbumas ja valitsus- ja ärijuhid hoiatavad nüüd rutiinselt mullide eest ja rakendavad nendevastaseid strateegiaid. Seega on sel korral asjad tõesti vähemalt pisut teistmoodi.

Praegusel juhul ei ole kõik need kriisist põhjustatud ikaldusdekaadid võib-olla olulised. Kuid kõik sellised lootused, et praeguse kriisi tagajärjed on paremad, kuuluvad ikkagi mõtete, teooriate ja unistuste, mitte teaduse kategooriasse.

Pole tõsi, et kui purustate peegli, on teil seitse aastat halba õnne. See on ebausk.

Aga kui te lasete finantsturul metsikult möllata, enne kui see kokku variseb, tundute tõega riskivat aastatepikkuste majanduslike vaevustega. Selline on ajalooline mudel.