Katri Soe • 3. oktoober 2010
Jaga lugu:

20 aastat Saksamaa ühendamisest

Kahe Saksamaa ühinemise edukuse mõõdupuuks on kõigi nende aastate jooksul olnud liidukantsler Helmut Kohli legendaarsed sõnad aastast 1990. Nimelt lubas Kohl enne ühinemist idasakslastele, et "ühiste pingutuste tulemusel" õnnestub uued liidumaad "peagi jälle õitsvateks maastikeks" muuta, paikadeks, "kus tasub elada ja töötada". Kui Kohl arvas, et selleks kulub kolm-neli aastat, siis tegelikult läks küll tunduvalt kauem, sõltuvalt piirkonnast 10-15 aastat. Ja kaua aega olid "õitsvad maastikud" ei vähem ega rohkem kui irooniline allakäigu sünonüüm.

Kahe Saksamaa ühinemine on olnud raske nii emotsionaalselt, psühholoogiliselt kui ka majanduslikult ja seda mõlemale poolele. Saksamaa ühtsuse kulud on olnud kaugelt kõrgemad kui Lääne-Saksamaa valitsus aastal 1990 oskas ette näha. Hinnanguliselt on endise Ida-Saksamaa saneerimisele kulunud umbes 1,3-1,6 triljonit eurot. Aastas voolab läänest itta umbes 100 miljardit eurot, ja seda praeguste plaanide kohaselt veel kuni aastani 2019.

Kindlasti seal, kus on endise Ida-Saksamaa linnade renoveeritud tänavad ja majad, uued kiirteed ja puutumatu loodus. See ilu ei ole aga kergelt tulnud. Iga teine idasakslane on viimase 20 aasta jooksul olnud vähemalt korra töötu. Ja pooled idasakslased ütlevad ka, et elu muutus eelnevaga võrreldes tunduvalt raskemaks. Esialgne rõõm vabalt reisida ja, kõva raha taskus, lääne kaupu tarbida asendus kiiresti massilise tööpuudusega. Kes sai, suundus läände - viimase 20 aastaga on idast läände läinud 1,7 miljonit inimest. Veel praegu on idas tunduvalt rohkem töötuid kui läänes - vastavalt 17 ja 8 protsenti ja ikka veel teenitakse idas keskmiselt neljandiku võrra vähem kui läänes.

Selged kaotajad olid Saksa DV tööstus ja põllumajandus. Olematu infrastruktuur, vananenud tehnika, kiirelt tõusvad palgakulud ja raha revalveerimine tegid enamikule firmadele konkurentsis püsimise võimatuks. Suleti laevaehitustehased, elektrijaamad ja keemiatehased, nendega koos läks kaotsi 2,5 miljonit töökohta. Erastamisega tegelenud Treuhandil puudus selge strateegia ja sisuliselt toimus Ida-Saksamaa firmade kiire odav väljamüük läände. Mõne aastaga kadus idas 40 protsenti töökohtadest. Kaardilt kadusid Ida-Saksa populaarne automark Trabant, arvutitootja Robotron, Veritase õmblusmasinad. Suurest lammutamisest väljusid võitjatena vaid mõned üksikud, nagu näiteks Jenoptik (VEB Carl Zeiss Jena järeltulija), alkoholitootja Rotkäppchen (kes oli sedavõrd edukas, et neelas alla lääne konkurendid) ja ka Dresdeni sportautode tootja Melkus Sportwagen KG.

90ndate teisel poolel ettevõtlustingimused idas pikapeale paranesid. Läänest tulev rahavoog võimaldas investeerida infrastruktuuri. Kerkisid uue tehnikaga varustatud uued vabrikud, tõusis tootlikkus ja tekkis soodne pinnas investeeringuteks. Buumiaastatel 2005-2009 kasvas hüppeliselt töökohtade arv. Kuigi SKP on idas veel 30 protsenti madalam kui läänes, on ida osa üldises tööstustoodangus võrreldes 90ndatega kolmekordistunud. Eriti edukalt on sujunud Chemnitzis masinaehitus, Jenas optikatööstus, pooljuhtide tootmine Dresdenis ja päikesepaneelide tootmine Bitterfeldi ümbruses. Endise pruunsöekaevanduse asemel Bitterfeldis on loodud tehnopark, kus tõusev täht on ränitöötlemisega tegelev Schmid.

Ja muidugi on üle ootuste hästi edenenud turismitööstus. Piirkonniti on ööbimiste hulk viimase 20 aastaga tõusnud kuni 200%. Reisisiht number üks on pealinn Berliin, järgnevad Läänemere-äärsed kuurordid ja Mecklenburgi järvederikkad looduskaitsealad.

20 aastat hiljem kirjutab nädalaleht Die Zeit, et SDVst oleks võinud õige majandamise korral saada Euroopa Hiina, majanduspiirkond, kus toodetakse odavalt odavaid tooteid. Põhjused, miks seda ei juhtunud ja miks Ida-Saksa majandust päästa ei suudetud, tuleb eelkõige otsida liitumisprotsessi kiirusest. Kiire oli nii raha- kui ka poliitilise liidu loomisega. Saksa mark sai ühtseks maksevahendiks veel enne kahe riigi ühendamist, 1. juulil 1990, kursiga 1 : 1. Majandusteadlased soovitasid kurssi 1 : 4, kuid rahvas nõudis ühtset raha kursiga 1 : 1 ja ühtset riiki sedavõrd jõuliselt, et toonastel poliitikutel ei jäänud muud üle kui kiiresti tegutsedes järele anda.

Hamburgis sündinud, kuid Ida-Saksamaal üles kasvanud ja nüüdseks Saksamaa võimsaimaks naiseks tõusnud Angela Merkel on värvikaim Saksamaade ühinemise eduloo kehastus.

Hiljuti ajakirjale Spiegel antud intervjuus tunnistab Merkel: "Ma ei usu, et minust lääne tingimustes poliitik oleks saanud. Ma oleksin olnud ehk kas õpetaja või tõlk."

Hinges on kantsler aga tänaseni idasakslane: "Mõnikord on nii, et ma ostan poest midagi sellist, mida ma parajasti näen, kuigi ma seda tegelikult sel hetkel tõeliselt ei vaja. See kalduvus varude soetamisele istub minus sügavalt sees, sest varem oli nii, et tuli võtta seda, mida parajasti saada oli." Nii pihib kantsler endise Ida-Saksa populaarseimale ajakirjale Super Illu.

Ka toitudes ei ole kantsler oma eelistusi viimase 20 aasta jooksul muutnud. Proua Merkel sööb endiselt meelsasti seljankat, šašlõkki ja letšot. Kantsler tunnistab ka, et peseb tänaseni nõusid SDV ajast tuntud pesuvahendiga ja joob filtrita tehtud kohvi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum