Saksamaa – erinevus vaid palkades

Kahe Saksamaa ühinemise edukuse mõõdupuuks on kõigi nende aastate jooksul olnud liidukantsler Helmut Kohli legendaarsed sõnad aastast 1990. Nimelt lubas Kohl enne ühinemist idasakslastele, et „ühiste pingutuste tulemusel“ õnnestub uued liidumaad „peagi jälle õitsvateks maastikeks“ muuta, paikadeks, „kus tasub elada ja töötada.“

Kui Kohl arvas, et selleks kulub kolm-neli aastat, siis tegelikult läks küll tunduvalt kauem, sõltuvalt piirkonnast 10-15 aastat. Ja kaua aega olid „õitsvad maastikud“ ei vähem ega rohkem kui irooniline allakäigu sünonüüm.

Kahe Saksamaa ühinemine on olnud raske nii emotsionaalselt, psühholoogiliselt kui  ka majanduslikult ja seda mõlemale poolele. Saksamaa ühtsuse kulud on olnud kaugelt kõrgemad kui Lääne-Saksamaa valitsus aastal 1990 oskas ette näha.

90te teisel poolel ettevõtlustingimused idas pikapeale paranesid. Läänest tulev rahavoog võimaldas investeerida infrastruktuuri. Kerkisid uue tehnikaga varustatud uued vabrikud, tõusis tootlikkus ja tekkis soodne pinnas investeeringuteks. 

Buumiaastatel 2005 kuni 2009 kasvas hüppeliselt töökohtade arv. Kuigi SKP on idas tänaseks veel 30 protsenti madalam kui läänes, on ida osa üldises tööstustoodangus võrreldes 90-tega kolmekordistunud. Eriti edukalt on sujunud Chemnitzis masinaehitus, Jenas optikatööstus, pooljuhtide tootmine Dresdenis ja päikesepaneelide tootmine Bitterfeldi ümbruses. Endise pruunsöekaevanduse asemel Bitterfeldis on loodud tehnopark, kus on tõusvaks täheks ränitöötlemisega tegelev Schmid.

Ja muidugi on üle ootuste hästi edenenud turismitööstus. Piirkonniti on ööbimiste hulk viimase 20 aastaga tõusnud kuni 200%. Reisisihiks number üks on pealinn Berliin, järgnevad Läänemere äärsed kuurordid ja Mecklenburgi järvederikkad looduskaitsealad.

Mis oleks võinud minna teisiti?

20 aastat hiljem kirjutab nädalaleht Die Zeit, et SDV-st oleks võinud õige majandamise korral saada Euroopa Hiina, majanduspiirkond, kus toodetakse odavalt odavaid tooteid.

Põhjused, miks seda ei juhtunud ja miks Ida-Saksa majandust päästa ei suudetud, tuleb eelkõige otsida liitumisprotsessi kiirusest. Kiire oli nii raha- kui poliitilise liidu loomisega. Saksa mark sai ühtseks maksevahendiks veel enne kahe riigi ühendamist, 1. juulil 1990, kursiga 1:1.

Tegemist oli poliitilise otsusega, majanduslikus plaanis oli krahh juba ette programmeeritud. Majandusteadlased soovitasid kurssi 1:4, kuid rahvas nõudis ühtset raha kursiga 1:1 ja ühtset riiki sedavõrd jõuliselt, et toonastel poliitikutel ei jäänud muud üle kui kiiresti tegutsedes järele anda.

Täna ollakse seisukohal, et poliitiliselt tehti kõik õigesti. Ka kiire tegutsemine oli põhjendatud, sest peale Berliini müüri langemist alanud massilist väljarännet poleks muidu suudetud peatada. Sama kehtis ühisraha sisseviimise kohta.

Edukaim idasakslane on kantsler Angela Merkel

Hamburgis sündinud, kuid Ida-Saksamaal üles kasvanud ja tänaseks Saksamaa võimsaimaks naiseks tõusnud Angela Merkel on värvikaim Saksamaade ühinemise eduloo kehastus.

Hiljuti ajakirjale Spiegel antud intervjuus tunnistab Merkel: „Ma ei usu, et minust lääne tingimustes poliitik oleks saanud. Ma oleksin olnud ehk kas õpetaja või tõlk.“ Hinges on kantsler aga tänaseni idasakslane: „Mõnikord on nii, et ma ostan poes midagi sellist, mida ma parajasti näen, kuigi ma seda tegelikult sel hetkel tõeliselt ei vaja. See kalduvus varude soetamisele istub minus sügavalt sees, sest varem oli nii, et tuli võtta seda mida parajasti saada oli.“ Nii pihib kantsler endise idasaksa populaarseimale ajakirjale Super Illu.

Ka toitude osas ei ole kantsler oma eelistusi viimase 20 aasta jooksul muutnud. Proua Merkel sööb endiselt meelsasti seljankat, šašlõkki ja letšot. Kantsler tunnistab ka, et peseb tänaseni nõusid SDV ajast tuntud pesuvahendiga ja joob filtrita tehtud kohvi.

Kronoloogia

9. novembril 1989 langes Berliini müür

1. juulil 1990 asendati idasaksa mark saksa margaga3. oktoobril 1990 liideti Saksa DV Saksa Liitvabariigi koosseisu

Autor: Katri Soe-Surén, Kadrin Karner