Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ühistu pole võluvits, kuid tõhus abi ikka
Tänases tööstuselehes saavad sõna nelja põllumajandusliku tootmisega tegeleva ühisorganisatsiooni esindajad, neile sekundeerib n-ö riiklikult ametliku seisukohaga põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Arutelu käib ühistegevuse mõttekuse ja selle eesmärkide üle. Ilmneb, et kõik mehed on ühel meelel, et ühistutes peitub vähemalt väikeste põllumajandustootjate tulevikuedu. Ja need, kes korra juba ühistusse kuulunud, möönavad, et selleta polegi mõeldav väiketootjana elus püsida.
Kuigi ühistute headest külgedest on aastaid räägitud, poolt- ja vastuargumente vaagitud ja lõpuks leitud, et esimesi on üksjagu rohkem kui teisi, pole ühistud ometi kuigi levinud. Ning need, mis tegutsevadki, kurdavad ka oma mitte just teab mis heal järjel eksistentsi üle.
Siinkohal julgeks küll soovitada, et meie väiksed põllu- või metsamajandusega tegelevad maamajapidamised võiksid agaramalt ühistulist tegevust juurutada. Muidu kurdame küll, et tooraine hankimine, seadmete soetamine ja toodangule turu leidmine on väikeettevõtjale keeruline ja kallis. Aga miks siis mitte teha seda üheskoos naabrimehe ja üleaedsega.
Ühistu ei tähenda leibade ühte kappi panekut, vaid teatud protsesside jätmist ühistu korraldada.
Riigilt aga ootavad ühistud mõistmist ja loodavad, et lõpeb vähemalt otsene kaigaste kodaratesse loopimine. Või kuidas teisiti nimetada hiljutist konkurentsiameti näpuviibutust piimatootjate suunas, kui neid süüdistati piima hinna kartellileppe sõlmimises.
Ümarlaual kinnitas minister, et ühistutes peitub väiketootja edu võti ja riik asub ühistulist tegevust senisest enam toetama. Lootkem, et see saabki nii olema.