Eesti vajab maksureformi

Suutliku riigi ülalpidamiseks vajame maksureformi. Kevadistel riigikogu valimistel peavad erakonnad andma valijale selgelt teada, mille arvel finantseeritakse 2013.-2015. aastal riigieelarve kulutusi. See on ajaperiood, millal on lõppemas ennaktempos kulutatud eurotoetused ning uue perioodi toetused ei ole veel avanenud. Tuleva aasta eelarvetuludest moodustavad välisvahendid ja CO2 kvoodi müügitulud tervelt viiendiku.

Valitsusliidu poolt oleme kuulnud aga soovi eelarvpositsiooniga kiiresti tasakaalu ja isegi ülejääki jõuda. Reformierakond tahab jätkata oma tulumaksumäära langetamisega. IRLile on ilmselt probleemi tõsidus natuke kohale jõudnud, kuidas teisiti saabki tõlgendada Tõnis Lukase ideed kehtestada haridusmaks. Hariduse maksustamisega sotsid nõus ei ole, küll aga sissetulekust sõltuva maksustamisega.

Progresseeruv tulumaksusüsteem vastab ühiskonna õiglustundele ning on majanduse stabiliseerimise seisukohalt mõistlik, buumi ajal majandust jahutav ning kriisi ajal majandust toetav. Aga ikkagi, milline on paremerakondade vastus eelarvetulude kadumisele? Kas selleks jääbki ainult riigi haldusvõimekuse kärpimine, tasuline haridus ja tervishoid ning suurem tarbimise maksustamine?

Vastuseid tulevale eelarveprobleemile tuleb otsida meie maksusüsteemist ja tema eripärast.

Suuresti tulenevalt tänapäevaste riikide defitsiidiga eelarve- ja rahapoliitikast elame inflatsioonilise majanduse tingimustes. Inflatsioonilisel maailmamajandusel on kaks põhilist põhjust: riikide rahapakkumise suurendamine ning teiselt poolt pangandussektori poolne rahapakkumise suurendamine.

Suurimaks inflatsioonimajanduse eestvedajaks on olnud muidugi Ameerika Ühendriigid oma hiiglasliku riigivõlaga, mida priskelt kasvatasid kriisi rahustamiseks mõeldud stiimulpaketid. Loomulikult on ka Euroopa riigid sama maailmamajanduse osad ning peavad samade reeglitega kaasa mängima ning kasvatavad samuti inflatsiooni oma eelarvedefitsiidiga.

Eesti puhul on olukord teistsugune. Meie inflatsiooni tekitajaks on teised riigid ja siinsed kommertspangad. Inflatsioonimajandusest ei võida riik, vaid võidavad teised riigid ning kapital, mis on Eestisse sisse tulnud. Vastupidiselt inflatsioonimajandusega arvestavatele riikidele ei jagata meil jõukust ümber riigieelarve kaudu, vaid nn inflatsioonimaksu ehk kõrgemate hindade kaudu toidetakse kapitali ning toimub kiire kapitali akumulatsioon ja inimeste vaesumine.

Suur osa eestimaalastest on muutunud kapitali orjaks. Maa, autod, majad ei kuulu enam inimestele, vaid pankadele. Kui vaatame aga kapitalimakse, siis näeme, et need on meil kõige madalamad Euroopas. Ja kui meenutada, et inflatsioonimajandusest ei võida meil rahvas riigi kaudu, vaid siin tegutsev kapital, siis on Eesti mittekapitali omanikud kaotanud topelt. Esiteks kannavad nad lõviosa maksukoormusest tööjõu ja tarbimismaksude tõttu ning riik ei suuda ka omalt poolt neile vastukaaluks pakkuda kvaliteetset ja odavat avalikku teenust.

Seega saab Eestis olla ainult üks lahendus eelarve tuluprobleemile - peab tõstma kapitalimaksude osakaalu. Tuleb kehtestada ettevõtte tulumaks, automaks, kinnisvaramaks, progresseeruv tulumaks ning püüda alandada esmatarbekaupade käibemaksu, tõsta maksuvaba miinimumi, vähendada riigilõive, et lubada ka vaesematel tarbida normaalse hinnaga riigi avalikku teenust.

Autor: Jüri Pihl