Kas 3B=4S? Ehk kas 3 Balti riiki võrdub 4 Skandinaavia riigiga?

Euroopa Liidu, OECD ja eurotsooni liikmeks olek on kolme Balti riigi (3B) jaoks pea kohustuslikud staatuse näitajad. Olenevalt riigist on mõne nimetatud klubi uks juba lahti ja mõni avamisel.

Lisaks on Balti riikide jaoks parima praktika mõõdupuuks olnud madala korruptsioonitaseme, hõlpsa äriajamise, hea äriühingute valitsemise ja teiste sarnaste aspektide tõttu ka neli Skandinaavia riiki: Soome, Rootsi, Taani ja Norra (4S).

Seetõttu on just need riigid tihti ka esimeseks välisinvesteeringute ja kapitali sihtkohaks maailmas ning ekspordi partneriks paljudele.

Viimase aasta jooksul toimunud kohtumised Balti ettevõtjatega on mulle näidanud, et äriühingu valitsemist peetakse teisejärguliseks. Kui minna süvitsi, selgub, et mitmed hea valitsemise ja juhtimise aspektid on ettevõtte kasvu toetamiseks, rahastuse saamiseks ning andeka tööjõu leidmiseks lausa hädavajalikud. Seetõttu on esialgselt igavana tunduv teema tegelikult eduka äri arendamiseks väärtuslik tööriist.

Kas äriühingute valitsemise puhul võrdub 3B 4Siga ja mida tähendab see Balti riikidele, ettevõtetele ja elanikele?

Oluliseks väljakutseks kõigile 3B ettevõtetele on firmade juhtimise parimale praktikale mittevastav tegevus. See tähendab, et isegi kui äriühing ei näe oma tegevuses valitsemisprobleemi, osutavad nad tihti vastaspoole kokkulepetest taganemisele, siseinfo kasutamisele, kohustuste peitmisele, varade kõrvaldamisele ja muule sarnasele. Lihtsalt öeldes vähendab hea valitsemine kriiside ja skandaalide riski ettevõttes.

Äriühingute valitsemine tegeleb probleemidega, mis kaasnevad omanike eraldamisega ettevõtte igapäevasest juhtimisest ning loob selle tarbeks läbipaistvad ja usaldusväärsed kokkulepped aktsionäride, nõukogu ja juhtide vahel. Mitmed juhtimiseksperdid tõstavad esile ka "äriühingu valitsemise preemia" olemasolu - see on täiendav hind, mida investorid maksavad hästi juhitud ettevõtete eest. On mitmeid näiteid, kus selliste ettevõtete aktsiad näitavad keskmisega võrreldes oluliselt suuremat tootlust.

Üks tähelepanu nõudev valdkond Balti riikide jaoks on riigile kuuluvate äriühingute valitsemine. Kui Eesti on juba mitmeid aastaid koostanud ülevaateid riigi omanduses olevatest varadest, pole Läti ja Leedu selles osas nii aktiivsed. Meie instituudi, pankade ja audiitorfirmade abiga avaldati esimene selline raport Leedus juulis ning Lätis septembris.

Ja kuigi Eestile võib tunduda, et lähenev OECD liikmestaatus paneb ta riigiettevõtete valitsemise arvestuses paremasse positsiooni, arvan ma, et mitmeid küsimusi peavad lahendama kõik kolm riiki. Tõmmates paralleeli korvpallimänguga - valitsused peavad aru saama, et nad ei saa olla korraga kohtunikud ja mängijad. Samuti eelistaksime matemaatikaprofessorile ju kutselist treenerit. Mida ma silmas pean?

Professionaalne lähenemine tähendab omaniku funktsiooni tsentraliseerimist ja selle väga selget eraldamist majandusharu poliitika põhimõtetest.

Vastavalt OECD ja Euroopa Liidu soovitustele peab riigi kui omaniku roll olema eraldatud riigi rollist turureguleerija või tööstuse arengu eest seisjana. Üks võimalus selle saavutamiseks on see, kui riigi omanikufunktsiooni täidetaks keskses üksuses rahandusministeeriumi või riigikantselei alluvuses ning selle tegevus ja eesmärgid oleks seadusega selgelt reguleeritud.

Selle kaudu on keskne üksus oma ettevõtmistes üksikute ministrite soovidest sõltumatu. Sama põhimõte kehtib juba Põhjamaades, Hollandis ja Hispaanias. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Austria liiguvad samuti selles suunas.

Tsentraliseerimine peaks laskma nii riigiettevõtete juhatustel kui ka nõukogudel oma ülesandeid korrektselt täita ning tagama neile ka iseseisvuse. Praeguse olukorra analüüs Balti riikides näitas, et nõukogu liikmed on tihti liiga politiseerunud ning lühimad ametis püsimise perioodid jäid kohati nädalatesse ja kuudesse, mitte aastatesse.

See ei taga ühegi ettevõtte stabiilset ja ärile orienteeritud juhtimist.

Riigiettevõtted vajavad Baltimaades palju tähelepanu, sest tegemist on oluliste tööandjatega, kes moodustavad majandusest ja infrastruktuurist märkimisväärse osa. Nende kasvu ja konkurentsivõime toetamiseks on pikaajalised ja läbipaistvad omanikupõhimõtted seega väga vajalikud. Sealhulgas ei tohiks unustada ka dividendide ja rahastamisega seotud küsimusi.

Eesti valitsuse sellekohased otsused 2009. aasta sügisel ja selle aasta septembris ei olnud minu arvates just parimad pikaajaliste ettevõtluspõhimõtete näited.

Rõhutan, et riigiettevõtted ei ole ainsad, kes peavad head valitsemispoliitikat järgima. Sellele tuleb mõtlema hakata hetkest, kui mängu tuleb teiste inimeste raha.

Ilma võlgadeta üksikomanik võib oma äri juhtida, nagu soovib (seaduse piirides, loomulikult). Kui aga kaasatud on ka teisi investoreid või ettevõttel on laen, muutub hea valitsemine oluliseks. Läbipaistvust ollakse valmis tunnustama investeeringutelt makstava preemiaga või pangalaenude madalama intressimääraga.

Peamine põhjus, miks nii meie instituut kui ka paljud teised inimesed ja organisatsioonid Balti regioonis äriühingute valitsemise arendusega tegelevad, on asjaolu, et eelpool väljatoodud loogika töötab lisaks ettevõtetele ka regioonide puhul.

Kui üks suur Balti ettevõte satub finantsskandaali, on sellel Londoni pankuri silmis ilmselt mõju kõigi Balti ettevõtete finantsseisundile, samamoodi nagu Eesti vastuvõtmine euroalasse näitab kogu regiooni positiivsemas valguses.

Niisiis, pingutame selle nimel, et äriühingute valitsemises saaks tõmmata võrdusmärgi 3B ja 4S vahele.