Kättemaks maitseb mõrult

Kättemaks on tihtilugu irratsionaalne ja kääriv mädapaise, mis leiab tavaliselt oma lahenduse lõhkemises. Ei ole võimalik kaardistada kas, millal ja millistel juhtudel sellised ohtlikud paised tekivad - nad on ettearvamatud. Milliseid erinägusid ühel kättemaksul olla võib, seda üritabki kunstihoone näitus kajastada.

Kirke Kangro annab kättemaksule ühiskonnas lausa fundamentaalse tähtsuse: "Maailm ilma kättemaksuta oleks teistsugune. Kättemaksuta oleks meil teistsugune ajalugu, teistsugune kirjandus, isegi teistsugune arhitektuur. Olemata oleks suur hulk põnevat loomingut, aga ka rohked ühiskondlikud vägivallaaktid."

Verd ja vägivalda kunstihoone näitusel siiski ei näe. See on täiesti vaadatav ka nõrganärvilistele. Kuid just nõrk närv või õigemini närvi puudumine on see, millest osas töödes vajaka jääb.

Näitusel võidutsevad seekord selgelt Eesti kunstnikud, mida on ainult tore tõdeda. Teiste seas on Neeme Külm, Marco Laimre ja Rene Reinumäe. Marko Mäetammelt on väljas koguni kolm tööd.

Taavi Piibemanni fotoseeria "Are you talkin' to me?" (2010) kujutab endast läbi auto esiklaasi tehtud fotosid. Nimelt tundub, et Piibemann on käinud luuramas Öise Vahtkonna sümboolikaga sõidukeid. Tahavaatepeegli küljes ripuvad poksikindad, Vene lipp ja musta-oranžitriibuline Georgi lint. Ilmselt ei anna Piibemann siin hinnangut kummalegi poolele, vaid kaevab välja pinnase all pulbitsevaid mädapaiseid, mida ei ole suudetud kõigile vastuvõetavalt ära lahendada ja mille olemasolu ees silm kinni pigistatakse.

Teiste seast paistab välja ka Andrus Lauringsoni "Rahukõnelused" (2010). Kaks iMaci on pandud omavahel suhtlema, kuid nende kommunikatsioon on täielikult läbi kukkunud. Üks ekraan esitab pidevalt teksti genotsiidist ning teine arvuti räägib vastu banaalsetest asjadest, küsides näiteks kas kaaslane Michael Jacksoni lugu kuulis. Üks räägib aiast ja teine aiaaugust, nagu see kipub tihti inimestevahelises suhtluses olema, kui teemaks on keerulised küsimused.

Liina Siibi töö "Kättemaksukoht" räägib isiklikust ja seejuures pimedast kättemaksust. Fotodetektiivina on ta rekonstrueerinud nelja Eesti ajakirjanduses kajastatud sarimõrva sündmuste jada. Ta ei näita inimesi, vaid paiku ja detaile, üritades taastada mõrvari teekonda. Kõigil kuritegudel on üks korduv liin: mees, abikaasa, elukaaslane tapab oma naise, ekskallima, lapsed.

Autor: Ragne Nukk