Mihkelson: Põhja-Euroopast saab uus kasvumootor

Eestil on suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades kujundada koos partneritega globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni. Me ei pea tuimalt üle võtma Skandinaavia mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist.Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa probleemid. Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähese rahastamiseni, võrreldes nt põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda mängureeglite eiramisest.Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse võimekusega kriisist tugevamana väljuda. Seepärast on täiesti loomulik, et ELis on kujunemas uued tõukekeskused, mil on kriisist kiiremaks väljumiseks paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.Nii pole imestada, et äsja Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu ELi (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Selle kohtumise taga ei maksa näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi – ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevad riigid on koostööd teinud pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised nn NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks tavaks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt ELi raames.Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada Cameroni peamise huvi kaudu – eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamine.Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringuis. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel. Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu Norra näitel otseinvesteeringud või siis ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid. Miks ei võiks sel kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju kogu Euroopale ja miks mitte ka suunaja kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutava ühise vabaturuni.