Kodumaine mahetoodang saab jõudu üha uutest tegijatest selles valdkonnas

Mahetootjate lisandumine teeb rõõmu nagu lapse sündimine - varsti on meid veelgi rohkem. Toodame enam, pakume paremat valikut, asjaliku kauplemise juures saame enda elujärjegi jõukamaks. Üksikute ja vähestega selleni ei jõua.

Avalikkuse jaoks toodetakse toitu ilma väetiste ja mürkideta, põhjavette jääb viimata palju väetisaineid. Toodetavad toidud on kindlalt puutumata mürkainete jääkidest ja väetiste üleküllastusest. Loomulikult ei tohiks neid olla ka tavatoiduainetes, kuid elu näitab, et ikka "vahel juhtub".

Mahetootjate püsimajäämisega on sama lugu kui kinnisvaramaaklerite ja pankuritega - kõik pole jätkusuutlikud. Mahetootmine ei ole võlusõna, mis püsimajäämise kivisse raiub. Põllumajandus on oma iseloomult selline, et nõuab järjepidevust.

Küsimus pole niivõrd konkurentsis kui sisulises valmisolekus pikaajalise kohustuse võtmisel. Kulub ju ainuüksi lehmale pulli andmisest järgmise piimalehma saamiseni kolm aastat. Mahepõllumajanduse kohustuse võtmisest alates hakkab majapidamine vormi saama ehk viiendal aastal, nauditavaks muutub see umbes kümnendal.

Algusest peale tuleb arvestada, et mahepõllumajandus on igikestev pedagoogiline protsess. Kui tavapõllumajanduse jaoks on paljugi valmis kirjutatud, siis mahepõllumajanduses tuleb kirjutatu kõrvalt pidevalt ise juurde proovida, aretada, leiutada ja vanaisade tarkust uuesti ellu äratada. Nõuded ja pidevalt täienevad seadused on omaette teema, mille ülevaateliseks käsitlemiseks oleks tarvis paaripäevast seminari.

Meie kogemus ei näita, et mahekaup oluliselt kallim peaks olema, sest väiksemaid saake ja kõrgendatud nõudeid aitab kompenseerida mahepõllumajandustoetus.

Tõsi, see on naabermaade omast väiksem ja seega on meie konkurents karmim, kuid asi edeneb ka selles vallas, muutub võrreldavamaks koos tavapõllumajandustoetustega uuel perioodil.

Mahekaup on teema, millest rääkimine kunagi ei ammendu. Sarnase või lähedase hinna tasemel sujub müük pisut kergemini. Seegi on edu.

Kättesaamise teeb tavakaubaga võrreldes kallimaks asjaolu, et partiid on väiksed ja vahemaad pikad. Kui klient ise talusse viitsib minna, siis on hinnavahe tühine.

Meie kogemus näitab, et mahetoodangu ostjaid on kõigist seltskondadest. Meil on isegi pilt, kus proua Anu Saagim mahedat kaupa uudistab. See oli siis, kui me Rotermanni turul oma toodangut müüsime.

Saime selgeks, et pealinnas turul käimine vajab ligemale 40% müügihinnast kulu katmiseks. Jaeketid teevad sama töö ära 24-28%ga. Väikeste mehekaupluste puhul meeldib mulle nende usinus ja meelekindlus.

75% klientidest liigub ikkagi marketites. Boutique'id, sh mahekauplused, olid ja jäävad, kuid tõeline kaubakäive sünnib ikkagi marketites. Minu kujutlus on selline, et meiegi võtame varem või hiljem mahetoodangu müümisel üle Skandinaavia mudeli, kus liha, piima ja juurvilju müüakse kõrvuti tavatoodetega ning klient valib, mida soovib.

Ta saab mahekauba sealtsamast ega pea kusagil kallilt autot parkima ning pikalt jala käima, et mitmest kohast mahemenüü kokku korjata. Prognoosin, et 10-20%se hinnavahega saab mahetoidu osakaal võrdlemisi kiiresti kasvada 10-12 %ni üldisest toidukorvist. Edasi toimub tuntav aeglustumine - see on meie põhjanaabrite kogemus. Väikeste koguste ja eksootiliste toodete hinnad jäävad alati paar-kolm korda tavahindadest kõrgemaks.

Laada- ja turumüük on turule tulijale kõige parem koolitus, mida ühegi raha eest mujal (isegi Radissoni seminarisaalis) ei saa. Kuid ka kulud on suured: transport, aeg, plats, elekter, telk, laud jms. Kauba tutvustus, reklaam, side ostajaga, laadanaabrid - see kõik on kaunis idüll, kui aega jätkub. Samas on see koht, kus kaubatundjad sageli käivad. Siin võib kasulikke kontakte leida ja mõnikord õnnestub tasuta pildile jääda - seegi väärtus.

Mitmesse kaubaketti on tekkinud mahenurgakesed. See on aja märk. Sedasorti liikumine elavneb veel mõne aasta ja siis suundub mahekraam tõenäoliselt suurde saali teiste samaliigiliste kaupade keskele.