"Ei taha, et Eestist saaks politseiriik"

Järgneb intervjuu A. Kuningas ja partnerid OÜ juhatuse liikme ning ühe osaniku Ants Kuningaga (tegemist on neljapäeval avaldatud intervjuu pikema versiooniga):

Mis Teid maksuameti käitumises häirib, et otsustasite sellest rääkida?

Mind teevad murelikuks mõningad tendentsid maksumenetluses, kus üksikkontrolli või revisjoni läbiviimine hakkab lähenema absurdile ja kaotab seose õigusliku alusega.

Maksumenetlus on tavaline haldusmenetlus, mille erisused on sätestatud maksukorralduse seadusega ja maksuametnik tohib tegutseda üksnes piirides, mis on seadusega ette antud.

Seega tohib maksuhaldur tegutseda käibemaksu kontrollimisel ainult konkreetse kontrolli raames. Arvestada tuleb seejuures haldusmenetluse seadus § 5 lg 2 sätestatuga, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

Kahjuks ei ole selle sätte eesmärk jõudnud iga maksuametnikuni, sest kuidagi ei saa pidada normaalseks korraldust, mille tõttu peab kolmas isik teabe andmiseks sõitma näiteks Võrumaa metsadest Tallinnasse üksnes selleks, et ametnikku silmast silma näha.

Minu arvates raisatakse maksuametis seega mõttetult ressurssi. Haldusmenetlus peaks olema eesmärgipärane ja kiire, efektiivne ning lihtne, kuid igapäevane praktika näitab midagi muud.

Kui konkreetse kuu käibemaksuarvestuse kontrolli menetluses nõutakse kolmandalt isikult vastuseid küsimustele, mis igal juhul väljuvad maksuarvestuse ajalisest perioodist või on selgelt muu uurimise eesmärgiga, on maksumenetluses pädevust ületatud ja ametivõimu kuritarvitatud. See tähendab aga omakorda, et riigi ressurss on asjatult kulutatud.

Viis aastat tagasi maksuhalduri poolt mõttetuid küsimusi ei esitatud. Siis küsiti küsimusi, millele oskas suurepäraselt vastata ka isik, kes ei pidanud olema juriidilise eriharidusega, nt äriühingu raamatupidaja. Küsimused puudutasid konkreetset arvestusperioodi, arvestusperioodi tehinguid ja sellega seotud raamatupidamisdokumente.

Miks maksuamet sellist teavet ikkagi nõuab?

Arvan, et paljudel ametnikel puudub selge teadmine enda pädevusest, so õigustest ja kohustustest. Suurel osal puudub tõenäoliselt ka selgelt piiritletud eesmärk, mida tuleb teha ja mis on selle tegevuse tulemus. Sageli on maksuametnikud samastanud end võimuga ja tihti on küsimus pigem selle võimu näitamises. Tihti puudub ka elementaarne arusaam tsiviilkäibes toimuvatest asjadest. Kui maksuametnik läheb poodi ja ostab piima, siis ta ei nõua, et kassapidaja annaks talle kirjaliku müügilepingu ning piima üleandmise akti. Samuti ei esita ta kassapidajale küsimusi, et kas see, kes piima müüs, on selle piima eest maksud maksnud või mis maa lehm see oli ja mitu korda päevas seda lüpsti. Meile tundub see niivõrd absurdne ja naljakas, aga tegelikult on võõrandamistehingute sisu täpselt sama, mis tehnika soetamisel või müügil.

Käibemaksuseaduse kohaselt ei ole võõrandamise juures sageli oluline isegi omandi üleminek asjaõigusseaduse mõistes, näiteks elektrooniliselt osutatavate teenuste korral piisab üksnes kauba valduse üleminekust, koos juhusliku kahjustumise riisiko üleminekuga.

Ma saaksin aru, kui tegemist oleks maksukuriteo kahtlusega ja kontrollitavate äriühingute seotud isikud oleks võetud tõsisema luubi alla kriminaalmenetluses. Siis võib esitada peaaegu kõiki küsimusi, kuid siis on menetlusalusel isikul õigus ka lihtsalt vaikida.

Isikule oluline alati teada, mis menetlusega on tegemist ja mis on iga konkreetse kontrolli piirid.. Kontrolliobjekti piiridest väljuvatele küsimustele ei ole kohustatud maksukohuslane ega kolmas isik vastama. Seega on maksumenetluses õigus nõuda maksuametnikult muuhulgas esitatud küsimuste põhjendamist ühes viitega õiguslikule alusele, kui küsimused hakkavad väljuma korralduses näidatud kontrolli piiridest.

Kas kriminaalmenetluses oleks selliste küsimuste esitamine õigustatud?

Kriminaalmenetluses oleks, kuid käibemaksuarvestuse kontrolli läbi viiv ametnik ei ole kriminaalasja menetleja. Haldusasjades on lubatud ainult see, mis on seadusega sätestatud. Ühelgi ametnikul ei ole õigust omavoliliselt laiendada enda õiguste piire. Sellise tegevuse nimetus on omavoli ja ametiseisundi kuritarvitamine. Asjassepuutumatute küsimuste ja tegevusega väljutakse maksumenetluse piiridest ning ametnik rikub seejuures ka põhimõtteid, mille järgi tuleb tekitada võimalikult väike koormus maksukohuslasele ja ka teavet andma kohustatud kolmandale isikule.

Selline õiguslike piiride nihutamine maksumenetluses ei sõltu siis konkreetsest ametnikust, vaid süsteemist?

Süsteemi tendents on selles, et tegeletakse liigselt asjadega, mis ei puuduta vastavat maksukontrolli. Kui keegi püüab käibemaksu kontrolli kaudu läbi viia mingi teise menetluse toiminguid, siis see on põhiseaduse vastane. Igas menetluses on meil erinevad õigused ja kohustused. Maksumenetluses on ka maksukohuslase kaasaaitamiskohustus. Kriminaalasjades sellist kohustust ei ole

Need näited, mis välja tõin, ei ole harukordsed. Kuigi räägitakse ettevõtluse soodustamisest, on samas näha, kui palju läheb energiat, et pidada üleval maksuametnike armeed, kes vorbivad päevade viisi küsimusi ja korraldusi, ületades sageli seadusega antud pädevust ja koormates sellega asjatult ettevõtjaid. See on selge riigi raha raiskamine.

On Teil veel näiteid, kuidas maksuametnik ei tohiks käituda?

Meil ei ole politseiriik ja ma ei taha, et Eestist saaks politseiriik. See tähendab, et meil on vabadused, üks neist on ka pangakonto omamise või mitteomamise vabadus. Süsteem rõhub järjest rohkem sellele, et iga tehing tuleks teha läbi panga. Seda on nii teravalt näha. Eelduslik on hoiak, nagu oleksid sularahatehingud midagi keelatut, sest tehingud, mis on tehtud sularahas, ei ole maksuameti jaoks piisavalt tõendatud. Samas ei ole ühegi õigusaktiga sularaha kasutamine meil keelatud.

Vahel juhtub veel ka seda, et mõni maksuametnik kohustab esitama tegevusluba. Samas on majandustegevuse register avalik register ning igal riigiametil on vajalikud andmed koheselt kättesaadavad. Haldusmenetluses on nõutav, et kõik, mis on avalikest registritest saadav, selle kohta ma ei pea tooma tõendit. See ei ole maksukohuslase kohustus. Kui maksukohuslaselt nõutakse avalikust riiklikust registrist pärinevaid andmeid, siis see on ametniku rumalus, laiskus, pädevuse ületamine või lihtsalt ülbus.

Kõigile maksuametnikele ei ole kohale jõudnud ka maksukorralduse seaduses sätestatud oluline tsiviilõigus, mille kohaselt võib maksumaksja suhelda maksuhalduriga esindaja, sh juristi vahendusel. Ikka veel püütakse juristist esindajat kõrvale tõrjuda ja maksukohuslaselt või kolmandalt isikult teavet nõutada mitmeti tõlgendatavate küsimuste esitamise teel. Sellised käitumistavad ei pane just ametnikku ega vastavat ametkonda austama.

 Kuid ilma kontrollimata ju ka ei saa, meil on maksupettused üsna levinud?

Kontrollima peab! Kõigis ühiskondades on neid, kes püüavad maksudest kõrvale hoida. Kuid kontroll peab olema mõistlik ja efektiivne. Kontrollida ei tule mitte selle pärast, et põhjendada ametnike eksistentsi. Samuti ei ole õigustatud panna maksumaksjale ebamõistlikku koormust ainult seetõttu, et ametnik saaks asja piisavalt menetleda. Kui aga tekib kahtlus maksupettuses, siis tuleb alustada hoopis teist menetlust.

Olen veendunud, et maksuametis töötab suur hulk ametnikke, kelle töö ees võib rahumeeli mütsi maha võtta. Siiski arvan, et mõningane kaadrivahetus ei teeks sellele ametkonnale paha. Rumalust ja võimuliialdust ei peaks tolereerima.