Kuidas euro toimima saada?

Igati on põhjust küsida, kas sügavas majanduskriisis ja ränga võlakoorma all Kreeka on üldse sellisel moel päästetav ja kas eurol on selle praeguses koosluses tulevikku? Kas ei saada me euroalal käendajaks hakates n-ö head raha tuulde. 

Hulk mõttetööd on nende teemade ümber meil ja mujal maailmas juba tehtud. Näiteks 2009. aastal ilmunud prantsuse majandusteadlase Christian Saint-Etienne’i raamat „La Fin De L’euro“ ("Euro lõpp"), mis tekitas oma pealkirjaga algul paksu pahameelt, kuid milles esitatud mõtted on praegu laialt arutusel. Etteruttavalt olgu öeldud, et autor ei taha euro kokkuvarisemist.

Euro ei ole praegusel kujul optimaalne valuutaliit ja nagu autor ilmekalt näitab, pole rahaliitu kuulumine toonud ei erilisi eeliseid ega riike lähendanud, pigem erisusi veelgi suurendanud. Saksamaa jooksevkonto ülejääk on niisama kolossaalne kui Hispaania puudujääk. Kohanemise asemel on mitmed riigid lootnud euroalal n-ö tasuta tugeva raha eelistest kasu lõigata, kaotades konkurentsivõimet sinnamaani välja, et nüüd ollakse suurtes raskustes.

Lehmani investeerimispanga krahhi kolmandal aastapäeval (eile, 15. septembril - toim.)ähvardab Euroopat oma „Lehman“ ehk varem võimatuks arvatud euroala riigi pankrot, mis annaks ränga löögi pankadele ning riskiks maailma majanduse uuesti langusesse paisata.„Ma usun, et nad saavad aru, kui tõsine on praegune olukord, ning et saadakse aru, et maailma usalduse tagasivõitmiseks tuleb rohkem pingutada,“ ütles USA rahandusminister Timothy Geithener, kes erakorraliselt osaleb täna Euroopa rahandusministrite kohtumisel Poolas. USA on mures.

Euro püsimajäämiseks on vaja süsteeme, mis kompenseeriksid selle, et tegemist pole optimaalse valuutaliiduga. Christian Saint-Etienne’i käsitluses vajab euroala majandusvalitsust, mis tagaks euroala toimimise ühtse tervikuna, kus iga riik ei ajaks majanduspoliitilistes valikutes taga üksnes omakasu. Ühist eelarvet, et tasandada asümmeetrilised šokid ehk välistegurite erinev mõju euroala riikidele. Ning kolmandaks minimaalseid ühiseid standardeid sotsiaal- ja maksupoliitikas, et suurendada sidusust ning konkureerida pigem ühtse liiduna maailma muude riikide kui üksteise vastu.

Aripäev palus Eesti poliitikakujundajatel avaldada oma mõtteid, mida nende arvates euro praeguses ülesehituses muuta tuleks, mida võiks sisuliselt tähendada euroala majandusvalitsus ja eelarveliit ning millisel viisil võiks laheneda ülemäärase võlakoorma probleem reas riikides. Tagasiside aktiivsus ületas ootusi. Palju lootust pannakse Eestis euroalal distsipliini ja järelevalve tõhustamisele, mis on ka mujal euroalal praegu n-ö põhivoolu-stsenaarium.

Euroala kriisitõrjemeetmetes osalemine nõuab aga otsustamist juba lähinädalatel. Esimese euroala riigina kinnitas läinud nädalal Prantsusmaa parlament euroala ajutise kriisifondi EFSFi laenuvõime suurendamise ja volituste laiendamise ning Kreeka uue abipaketi. Saksamaa Bundestagis toimub hääletus 29. septembril.

Kolmapäeval kordasid Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ja Saksamaa kantsler Angela Merkel üleskutset euroala liidrite 21. juuli tippkohtumisel kokku lepitud kriisimeetmed parlamentides kiiresti ratifitseerida. Pärast telefonivestlust Kreeka peaministri George Papandreouga, kes andis uuesti lubaduse eelarvedefitsiiti nõutud mahus kärpida, kinnitasid Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid, et näevad Kreekat ka tulevikus rahaliidu liikmena.

Austria võttis aga aja maha, otsustades sel nädalal, et lükkab hääletuse parlamendis edasi. Slovakkia parlamendi spiiker Richard Sulik on juba pikemat aega väitnud, et uued laenud Kreekat ei aita, pankrot ja rahaliidust lahkumine on vältimatu. Ka Slovakkia parlamendis on plaan hääletusega viivitada.

Teises kvartalis kahanes Kreeka SKP 7% ja tööpuudus on üle 16% – sellistes oludes tahab Kreeka valitsus kehtestada uued kärped ja maksud, et korvata mahajäämus abipaketis nõutud tingimustest. Samas on alust karta, et kärped üksi ei suuda Kreeka majandust tasakaalustada - käärid töö tootlikkuse ja laenuga kerkinud elatustaseme vahel on liiga suured.

Christian Saint-Etienne visandab oma raamatus ka euro lagunemise võimaluse, kui ühtse majandusvalitsusega tihedamat eelarveliitu ei sünni.Üks võimalus on, et tugevamad ehk jooksevkonto ülejäägiga riigid koonduvad Saksamaa ümber ning sinna liigitab autor ka euroala uustulnuka Eesti. Rohkem teenustele ja tarbimisele orienteeritud riigid koonduvad Prantsusmaa ümber. Ent välistada ei saa ka liidu pauguga lõhki minekut. Raamatu tänavuse kordustrüki ilmumise ajal hindas autor kõige tõenäolisemaks vaevalist edasiliikumist ilma selge plaanita, koos kõigi sellest johtuvate riskidega.