Igatahes kui ta koju jõudis, siis kogu see maagia algas. Ta võttis filmirulli ja läks oma pimikusse. See oli aeg, kui teda ei tohtinud segada, veel vähem sinna pimedasse ruumi päevavalgust sisse lasta. Ta valas seal minu jaoks tollal täiesti arusaamatuid vedelikke ühelt aluselt teisele, soputas pabereid punase lambi valguses vee sees ja lõpuks - voila! Paberite peale ilmusid aegamööda pildid. Ja neid oli palju!

Minu jaoks oli see müstika. Seletustele vaatamata ei saanud ma tollal hästi aru, kuidas see mustkunst toimib. Õigupoolest peitub mingi maagia fotograafias minu jaoks siiani. Eks heade fotodega on nagu heade naljadegagi: kui nende tausta, loomist ja sisu peab seletama hakkama, siis kaob kogu võlu.

Õnneks saab seda maagiat terve kuu vältel Tallinnas nautida. Oktoober kui fotokuu pakub arvukalt näitusi, giidituure, töötubasid, filme ja palju muud. Kes momentide püüdmise kunstist rohkem teada tahab, sellele on need kindlasti kohustuslikud üritused.