Sõnavabadus ei võrdu tingimata anonüümsusega. Arvamuse avaldamise võimalus ei võrdu õigusega solvata ja labasustega risustada teiste arutelu. Samas, sisukas arvamusavaldus ei vähenda ka oma väärtust, isegi kui ta on anonüümne. Küll ei loe ilmselt arukad inimese enam ammu anonüümseid kommentaare, sest kui kellelgi on midagi öelda, saab seda vabas Eestis oma nime alt piiramatult teha.

Mulle tundub, et trend on muutumas. Meediaväljaanded on hakanud otsima võimalusi arutelu sisukamaks muutmiseks ja labasuste vähendamiseks kommentaariruumis. Lõviosas just meediaväljaannete suunata on, kas kommentaariruum on "peldikusein" või sisuline arutelu.

Mulle isiklikult meeldib Eesti Päevalehe idee kommentaatori identifitseerimisest nagu ka Postimehe ja Delfi ideed, et oma arvamuse väärtuslikumaks muutmiseks on võimalik kasutada oma nime või kindlat kirjanikunime.

Kas seda peaks seadusega muutma? Seadus ei asenda kultuuri ja lastetuba. Seadusega saab muuta lihtsamaks seda, et võimalikke solvajaid oleks kergem tuvastada. Sarnasel teemal ka justiitsministeeriumis kogunenud jälitustegevuse regulatsiooni analüüsiv töörühm on mõtteid vahetanud, et IP-aadressi omaniku tuvastamine oleks lihtsam. Küll ei ole see siiski mõeldav ilma menetluseta. Kui tegu on näiteks identiteedivargusega, siis tuleks pöörduda politseisse või prokuratuuri. Tsiviilasjades jääb inimesele siiski võimalus paluda meediaväljaandelt ilma kohtumääruseta IP-aadressi ning meediaväljaanne otsustab oma poliitika üle ise. On võimalus oma õiguste kaitseks ka kohtu kaudu tegutseda.