Teerada läbi miinivälja

Las ma näitan kätte selle kitsa raja, mis aitaks Euroopal miiniväljalt eluga tulema saada. Kõigepealt tuleb pangandussüsteemile anda garantiid ja alles seejärel pangad rekapitaliseerida. Valitsused ei saa endale praegu pankade rekapitaliseerimist lubada, see ei jätaks neile piisavalt vahendeid riikide maksejõuetuse probleemi lahendamiseks. Pankade rekapitaliseerimine oleks palju odavam, kui kriis on möödas ning nii valitsusvõlakirjade kui ka pankade aktsiate hinnad tagasi normaalsematel tasemetel.

Valitsuste garantii. Samal ajal saavad valitsused anda usaldusväärse garantii, kuna neil on voli kehtestada makse. Selleks on vaja uut juriidiliselt siduvat kokkulepet, mitte Lissaboni lepingu muutust. Uue kokkuleppe läbirääkimine ja ratifitseerimine nõuab aega, seni võivad valitsused abi paluda Euroopa Keskpangalt (EKP), mida euroala valitsused pro rata alusel juba täielikult garanteerivad.

Garantii vastu tuleks euroala suurematel pankadel nõustuda EKP juhistega. Tegemist on radikaalse, kuid antud oludes vajaliku sammuga. Tegutsedes liikmesriikide korraldusel on EKP-l piisav veenmisjõud: ta võib oma diskontoakna sulgeda ja valitsused võivad koostööst keelduvad pangad riigistada.

EKP käsiks pankadel laenukraanid lahti hoida ja laenuportfelle mitte vähendada, monitoorides samal ajal pankade riske. See kõrvaldaks kaks peamist probleemi, mis turgusid praegu närviliseks teevad.

Veel ühe turge närviliseks ajava probleemi, et riikide võlapaberite rahastamiseks napib raha, saaks EKP lahendada sellega, et alandab diskontomäära, ergutades raskustes riike emiteerima võlakirju ning panku neid võlakirju märkima. Neid võlakirju saab igal ajal EKPs rahaks vahetada, kuid niikaua kui nende tootlus on kõrgem kui EKP deposiidil, on pankadel kasulikum neid hoida. Valitsused saaksid kriisiperioodil oma rahavajaduse kokku lepitud piires madala hinnaga rahuldatud ning EKP ei rikuks Lissaboni lepingut.

Neist meetmeist piisaks turgude rahustamiseks ja kriisi akuutse faasi lõpetamiseks. Pankade rekapitaliseerimisega tuleks seni oodata. Kohe tuleks katta vaid augud, mis tekivad Kreeka võla restruktureerimisest. Kooskõlas Saksamaa nõudmistega tuleks täiendav kapital kõigepealt turult ja alles siis valitsustelt - ja EFSFist viimase instantsina, hoides sellega fondi püssirohu kuiva.

Uus kokkulepe peaks aluse panema ka majanduse kasvustrateegiale. Kriisiperioodil on eelarvekulude kärpimine ja säästukuur vältimatud, kuid pikemas perspektiivis muutub võlakoorem majanduskasvuta üle jõu käivaks. Vastu ei peaks sellisel juhul ka Euroopa Liit ise.

Copyright: Project Syndicate, 2011, www.project-syndicate.org