Vanalinna sohvabaar on muundunud Mozzaks
Kohas, kus mõne aja eest oli restorani Muuseum lounge, on nüüd Mozza. Deli ja kohvik - nii nad ennast nimetavad. Vormilt tõesti kohvik, sisult ikkagi restoran, tugevuseks mitte saiakesed ja kohv, vaid salatid, praed ja magustoidud.
Mozza püüab pilku heleda ja kerge sisekujundusega, mis on rõhutatult tagasihoidlik. Siin-seal mõni veinipudel ja riiulid, seina ääres pikk sohva - ongi peaaegu kõik, mis hädavajalike laudade-toolide kõrval ruumile sisu annab. Omaette kujunduselemendina mõjuvad salatibaar ja saialaud, kust ise saiapätsist värskeid viile lõigata saab.
Salatibaaris käib asi nii nagu ikka: valid salatipõhja ja sinna peale meelepärased lisandid. Aga sama, mis salatisse käib, saab ka suupistete ehk tapas'ena tellida. Valikus on kolme sorti mozzarella't, grillitud köögivilju, krevette, oliive ja muudki.
Põnevaim on ehk kergelt ahjus küpsetatud ja kastmega maitsestatud trendiroog punapeet. Ikka uuesti võib üllatuda, milliseid elegantseid roogasid sellest kunagi peaaegu et põlu all olnud ja ainult suppi või äädikakastmesse sobinud juurikast teha saab. Ka pühvli-mozzarella't proovimata jätta oleks patt - kuidas siis Mozzas ilma mozzarella'ta?
Ent olulisem veel kui mozzarella on Mozza peakokk - Imre Kose tegutseb jälle. Nagu tema koostatud menüüdes ikka on ka Mozzas hoogu, mängulisust, julgust piire ületada ja erinevaid asju ühendada.
Mozzarella ja oliivid, peet ja heeringas, vasikamaks ja sibula-anšoovisepirukas. Nagu öeldakse: Vahemere maade toidud on läbi põimitud eestimaiste maitsetega.
Vasikamaksa juurde magus kaste, jah, sobib küll, aga siis veel provansipärane sibula-anšoovisepirukas - üllatav, tõepoolest. Mõni kombinatsioon on pisut rahulikum, lambakoodi juurde käivad vaid porgandid ja pastinaagid.
Magusast üllatasid pistaatsiajäätis ja panna cotta, kus oli šokolaadi rohkem kui midagi muud. See tegi õnnelikuks - teate ju küll, mida üks tõeliselt hea šokolaad teha suudab.
Mõningate maitsekombinatsioonidega võib nõus olla või mitte, aga kuna Mozza teostus on elegantne ka pisiasjades, siis stiilipunktid tulevad nagunii. Tegijad valdavad materjali: tooraine on hästi valitud, maitsed läbi tunnetatud, rikkad, tasakaalus ja täpsed. Ehk lühidalt - kõik on professionaalselt kõrgel tasemel.
Ka menüü annab tunnistust tegijate kogemusest. See pole kuigi pikk, kuid asjatundlikult kokku pandud. Veinivalik on tehtud lihtsaks sellega, et menüüs on roogade juures viited nendega passivatele keelekastetele. Ka menüü kujundus sobib üldise meeleolu ja toiduvalikuga kokku.
Ettekandjad olid tublid ja rõõmsad, valmis rääkima söögist-joogist ja muustki ning üritasid valiku tegemisel igati abiks olla. Kui sageli (või enamasti?) piirdutakse hädavajalikuga (söök lauale, mustad nõud minema, raha kassasse), siis Mozza ettekandja jooksis meile isegi tänavale järele, et lauale unustatud prillid ära tuua.
Nii et vanalinn on saanud juurde ühe kerge ja rõõmsa koha, millest seal puudus oli. Kerge nii sisu, vormi kui ka sisseastumise poolest. Iseasi, kas seal alati kohti on - Mozza tundub olevat hästi omaks võetud.