Kuldsed teosed Eri Klasi juhatusel
Tallinna Kammerorkestri kontserdisari "Kuldne klassika" toob kuulajateni maailma muusikaajaloo armastatumad orkestrimuusikateosed Mozartilt ja Beethovenilt.
Seekordsetel kontsertidel, mida dirigeerib Eri Klas ja kus esineb praegu tippvormis olev Eesti sopran Aile Asszonyi, on kavas valdavalt Wolfgang Amadeus Mozarti looming.
Alustatakse aga Ludwig van Beethoveni kontsertaariaga "Ah, perfido!", mis on kujunenud üheks Beethoveni kõige populaarsemaks vokaalteoseks. Aariat iseloomustab tüüpiliselt itaalialik traagiline ooperistiil ning selles on ka mozartlikke jooni.
Seisab ju Beethoveni muusika sillana klassitsismi- ja romantismiajastu vahel. Ta kasvas üles ajal, kui Mozarti karjäär oli jõudnud haripunkti, ning suri, kui esile tõusid Liszt, Chopin ja Mendelssohn.
Mažoorsed ja minoorsed teosed. Aile Asszonyi soleerimisel saab kuulata ka Mozarti soolomotetti "Exsultate, jubilate", mis on üks tuntumaid sakraalmuusikanäiteid tema varasest loominguperioodist.
See virtuoosne koloratuurses stiilis teos on justkui miniatuurne kolmeosaline vokaalkontsert, mille esimest ja teist osa seob retsitatiiv. Keskmisele osale, mis on aeglane, järgneb sädelev finaal "Alleluia". See on paljude lauljate ja kontserdikülastajate meelispala.
Mozarti sümfoonilise loomingu tippsaavutus on tema kolm viimast sümfooniat (nr 39-41), mis valmisid hämmastavalt lühikese aja vältel - umbes kuue nädalaga 1788. aasta suvel.
Neist tuleb ettekandele "Sümfoonia nr 40 g-moll" (KV 550). Kõigist Mozarti sümfooniatest ongi vaid see ja nr 25 minoorses helistikus, mõlemad g-mollis, millele mõni Mozarti uurija on omistanud erilist tähendust, nimetades seda kirgliku valu helistikuks. Muusika täis sisemist rahutust. Helilooja tolleaegsest kirjavahetusest ilmneb, et 1788. aasta oli tema elus raske aeg nii majanduslikus mõttes kui ka tervisemurede tõttu. 40. sümfoonia sisemises rahutuses ja vaoshoitud traagilises alatoonis võib aimata peegelpilti helilooja olukorrast.
Mozartilt on kavas ka suhteliselt harva esitatav "Adagio ja fuuga c-moll" (KV 546). Algselt sündis see fuugana kahele klaverile (1783), ent 1788. aastal seadis Mozart teose keelpillikvartetile ning lisas sellele lühikese sissejuhatava adagio-osa. Kuigi teos on inspireeritud Bachist, on see Mozartile omaselt elegantne, kandes endas tolle aja moodsa muusika emotsionaalselt laengut.
Autor: Kersti Inno