'Nahkhiire' balletiversioon

Laialdase publikumenu pälvis "Rosalinde" kohe pärast esietendust 1978. aastal. Balleti vastu on huvi tundnud nimekad balletiteatrid ning seda on etendanud nii Londoni Festival Ballet (praegune Inglise Rahvusballett) kui ka Houstoni Ballet ja Ballet West Ameerikas.

Inglise koreograafi Ronald Hyndi eestvõttel tantsukeelde viidud balleti sisuline pool kattub "Nahkhiire" omaga üsna suures mahus. Muusika on pärit operetist, lisaks kõlavad balletis kaks Straussi tuntud pala - "Ilusal sinisel Doonaul" ja polka "Välk ja müristamine". Peamised tegevusliinid on nii balletis kui ka operetis samad.

Erinevad on vahendid, millega lugu edasi antakse. Eesmärgiga tuua toimuv publikule emotsionaalselt lähemale on sündmustik viidud 19. sajandi Viinist 20. sajandi kahekümnendate aastate art deco õhustikku. "Rosalinde" kunstniku Peter Docherty sõnul aitab see võte muuta tegelased reaalsemaks ning terve lavastuse tänapäeva inimest paremini kõnetavaks looks.

"Rosalinde" kujunduse aluseks on olnud tummfilmid, koomilises võtmes balletid ja pantomiimietendused. See inspiratsiooniallikas on tuntav ka John Lanchbery tehtud muusikalistes arranžeeringutes.

"Rosalinde" süžee on täis kirge ja naeru, inimeste äravahetamist ning taasleidmist. Kelmikad seigad ja muretu flirt koos hooti ilmnevate tõsiste tundehetkedega loovad meeleolu ning tekitavad koos hoogsa muusikaga lustlikke emotsioone. Balletiversioon ei jää operetile mitte kuidagi alla - muusika lummab samamoodi ja professionaalsete tantsijate osalus annab alusmaterjalile lisamõõtme.