Kas turud ei saa aru, mis toimub?

Meeletut börsirallit kolmapäeval Euroopas ja USAs põhjendati keskpankade koordineeritud koostööga, kuid kas ikka kõik turuosalised saavad aru, mida see tegelikult tähendab?

Kuus keskpanka eesotsas USA Föderaalreserviga leppisid üleile kokku alandada dollari vahetustehingute ehk swapide hinda, mille tulemusel muutub pankadel kogu maailmas USA dollariga kauplemine odavamaks.

Keskpankade üksmeelne tegevus andis investoritele lootust, et maailma liidrid suudavad astuda ka vajalikke samme, et hoida ära võlakriisi edasine levik ja takistada finantsturge kokku kukkumast, oli peamine sõnum, mis kolmapäeval pärast keskpankade plaani avalikuks tulekut levis. Iseenesest hirmutavat asja, mis ei lahenda tegelikult mitte midagi, võeti suure hurraaga vastu, adumata võimalikke tagajärgi.

Põhimõtteliselt ujutavad keskpangad selle liigutusega turge rahaga, pakkudes lisalikviidsust. Kuid pangandussüsteemi üleujutamine likviidsusega ei lahenda mitte kuidagi põhiprobleemi - riikide õhupallina paisuv ja jätkusuutmatu võlakoorem. Kui kolmapäevane keskpankade samm näitas midagi, siis see oli vaid meeleheide.

Võtame näiteks Kreeka. Varsti ligi kaks aastat on see eurotsooni pisike riik pingestanud finantsturgudel olukorda ja tõstnud võlaprobleemi tähelepanu keskpunkti.

Sel ajal on nii Föderaalreserv kui Euroopa Keskpank laenanud üliodavat raha kommertspankadele, trükkinud raha ja ostnud järelturult riikide võlakirju kokku. Ja mis on selle tulemus? Kreeka võlakoorem muudkui kasvab ja näiteks kaheaastase võlakirja tootlus on juba 140%! Ja samas suunas liiguvad ka kõik teised hätta sattunud riigid.

Rahapakkumise suurendamisega me lihtsalt pikendame agooniat. Piltlikult öeldes võtavad riigid ja keskpangad eluasemelaenu maksete tasumiseks sms-laene.

Me ei ole praegusesse kriisi sattunud mitte kehva likviidsuse, vaid kontrollimatu kulutamise ja laristamise tõttu ja just sellega tuleb tegeleda, mitte raha juurde pumbata.

Autor: Fredy-Edwin Esse, California