Euroopa peaks valima ameerikalikult karmima käe

Itaaliast ja Prantsusmaalt võib alates suvest olla välja voolanud 300 mld eurot. Prantsusmaa ja Itaalia pangad trükivad raha juurde, et raha väljavoolu tasa teha, ent see aitab üksnes kapitali põgenemisele kaasa, sest takistab intressimäärade tõusu tasemeni, mis ajendaks kapitali paigale jääma.

Sotsialistlikud eurovõlakirjad. Kui Euroopas kehtiksid samasugused reeglid nagu Ameerika Ühendriikides, kus keskpangasüsteem peab raha trükkides andma lisatagatise kullas, ei trükitaks raha sel määral juurde ning kapitali väljavoolu suudetaks pidurdada.

Ameerikalik tee nõuab, et ostjad võtavad nii avalikku kui ka erasektorisse kätketud riskid enda kanda. Teist teed võiks nimetada sotsialistlikuks: kasutatakse investeerimistagatisi, lastes käibele eurovõlakirju. Kuni valitsused, mis müüvad oma võlgu pankadele, võivad saada piiramatult odavat laenu Euroopa keskpankadelt, jääb Euroopa volatiilseks. Kapitali väljavool jätkub ja Euroopa keskpankadelt nõutakse suuri hüvitisi. Saksamaal ulatuvad kompensatsiooninõuded juba pooleni netovälisvaluutakogusest ehk 500 miljardi euroni.

Saksamaa leppimine sellega oleks Euroopale hävitav. Euroopa finantstabiilsuse fond muutuks sotsialistlikuks agentuuriks, mis korraldab kapitalivoogu ja pidurdab turge. Selle tulemuseks on majanduskasvu vähenemine, niigi vähese kapitali väär jagamine ja tuumikpiirkondade majanduslik seisak.

Eurovõlakirjad tagavad kindlustunde üksnes riigivõlakirjadele. Eravõlgnikel on endiselt raskusi kapitali leidmisega ja riik suurendab mõju erasektoris. Euroopa Keskpanga majandusteadlane Otmar Issing on seda võrrelnud feodaalorjusse tagasipöördumisega.

Kuid see ei ole meeldiv võimalus, sest ähvardab maksumaksjate ja ametiühingute vastuseisuga. Saksamaal on seoses eurovõlakirjade kasutuselevõtuga juba tugev vastuseis kujunemas. Nii osutub elujõuliseks ameerikalik alternatiiv, mis säilitaks intressimäärade kõikumise distsiplineeriva mõju.

© Project Syndicate