Hästi toimiv järelevalve eraldatud raha kasutamise üle on juurutatud ainult Eesti Kultuurkapitalis. Kultuuriministeeriumis, Hasartmängumaksu Nõukogus ja Eesti Olümpiakomitees süstemaatilist kontrolli ei tehta. Ministeerium on andnud toetust ka neile taotlejatele, kelle esitatud raha kasutamise aruandeid on puudulikud.Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolöri Tarmo Olgo sõnul ei ole riik seadnud tippspordi rahastamisele selget eesmärki, seetõttu on riigil raske üheselt hinnata ühe või teise eraldise tulemuslikkust. „Seda enam on oluline, et protseduurilised reeglid toetuste eraldamiseks oleks paigas ja neid järgitakse. Riik ei tohiks jagada miljoneid eurosid teadmata põhimõtete järgi ja ilma raha kasutamise tegeliku kontrollita. Kultuuriministeeriumi töökorraldus vajab tõsiseid muudatusi,“ ütles Olgo.
Vastustes kontrolliaruandele ei nõustunud Kultuuriministeerium Riigikontrolli seisukohaga, et spordi riiklik toetamine on läbipaistmatu ning rahastamissüsteem ebamõistlikult keeruline. Ministeerium leidis, et sporditoetuste kasutamise kontrollimisel ei saa olla eesmärk omaette rikkumiste avastamine ning toetuste tagasiküsimine. Hasartmängumaksu Nõukogu leidis, et kinnitatud rahastamisprioriteedid pole ainukeseks siduvaks lähtekohaks toetuste jagamisel ning ei pidanud vajalikuks rahastamissüsteemi ümber korraldada, et parandada toetuste jagamise haldamist ja kontrolli. Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Kultuurkapital nõustusid üldjoontes Riigikontrolli soovitustega.
Riigikontrolli audit hõlmas Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu (HMN) tegevust spordi rahastamisel 2010. aastal. Nende organisatsioonide kaudu toetati riigieelarvest sporti ligi 229 miljonit krooniga (14,6 miljonit eurot). Hinnanguliselt eraldati tippspordile sellest rahast umbes pool.Riigikontroll auditeeris riigi tegevust tippspordi toetamisel 2010. aastal, kuid ka 2011. aastal ei muutunud (tipp-) spordi rahastamine oluliselt. Arenenud lääneriikides panustatakse sporti küll tervikuna rohkem raha, kuid riigi raha osakaal spordi rahastamises on Eestis suurem kui lääneriikides.
Eesti spordisüsteemi tulemuslikkusele anti auditis hinnang spordipoliitika rahvusvahelise võrdlemise ja hindamise metoodika SPLISS (Sport Policy Factors Leading to International Sporting Success) alusel. Selle on välja töötanud Belgia, Hollandi ja Suurbritannia ülikoolide teadlastest koosnev uurimisrühm. Metoodika põhineb kontseptsioonil spordisüsteemi üheksast sambast ehk valdkonnast, mis avaldavad mõju spordisüsteemi väljundile ehk kordaminekutele tippvõistlustel. Need valdkonnad on rahastamine, spordipoliitika, spordiga tegelemine rahva seas, talendiotsimise ja -arendamise süsteem, sportlaskarjääriaegne ja -järgne tugisüsteem, treeninguvahendid ja taristu, treenerite ettevalmistus ja arendamine, riigisisesed ja rahvusvahelised konkurentsivõimalused ning teadussaavutuste kasutamine spordis.
Aastatel 2003–2007 koguti katseuuringu käigus andmeid ning võrreldi Itaalia, Suurbritannia, Hollandi, Kanada, Norra ja Belgia (eraldi Flandria ja Valloonia) spordisüsteeme. Aastatel 2011–2012 korraldatakse varasemast uuringust saadud kogemusi kasutades 17 riigi spordisüsteeme võrdlev uurimisprojekt. Uurimisprojekti Eesti partneriks oli Riigikontroll. Eesti spordisüsteemile hinnang andmiseks kasutati küsitlust, millele vastas 82 tippsportlast (need olid Londoni ja Sotši olümpia ettevalmistusprogrammis osalevad sportlased, spordialaliitude soovitatud lootustandvad talendid ning viimase kahe aasta jooksul tippspordist loobunud sportlased), 190 kahe kõrgema kategooria (IV ja V) treenerit ja 19 spordialaliidu juhti.