Silvia Kruusmaa • 8. veebruar 2012 kell 6:26

Riigikontroll: spordi rahastamine on ebamõistlikult keeruline

Riigikontroll leidis auditis „Riigi tegevus tippspordi toetamisel“, et spordi riiklik toetamine ei ole alati läbipaistev ja õiguspärane, rahastamissüsteem on ebamõistlikult keeruline ning tippspordi toetamise riiklikud eesmärgid ei ole selged. Eesti sportlased on olnud edukad, kuid Eesti spordisüsteemil tervikuna on veel tublisti arenguruumi.

Arvestades tulemusi ühe elaniku kohta, on Eesti sportlaste tulemused viinud Eesti maailma riikide edetabelite etteotsa. Eesti spordisüsteemile rahvusvahelise metoodika alusel hinnangut andes ei eristu see aga eriti teistest riikidest. Spordi rahastamise taset võib rahvusvahelises perspektiivis hinnata heaks, spordisüsteemi organisatsiooniline pool on aga seejuures keskmiselt arenenud.Riigikontroll kasutas Eesti spordisüsteemi probleemide selgitamiseks muu hulgas küsitlust, millele vastas 82 tippsportlast, 190 kahe kõrgema kategooria (IV ja V) treenerit ja 19 spordialaliidu juhti.

Saadud andmestiku analüüs näitas, et vähe tegeletakse talendiotsimise ja -arendamisega, sportlaskarjääriaegse ja -järgse tugisüsteemi tagamisega ning teadussaavutuste kasutamisega spordis. Nii treenerid kui ka sportlased ei ole hästi informeeritud spordisüsteemis toimuvast ning neid ei kaasata spordipoliitiliste otsuste tegemisse. Teravamad probleemid ilmnevad ka treenerite tasustamisel ja tunnustamisel. Kuigi tippu jõudnud sportlased hindavad oma treenerite oskusi ja pühendumist väga kõrgelt, tegutseb kolmandik kõrgeimate (IV ja V) kategooria treeneritest treenerina ilma töölepinguta, enamikul neist ei ole oma andekamate õpilastega tegelemiseks piisavalt aega. Treeneritöö vähene väärtustamine toetab treenerite Eestist lahkumist, umbes 10% spordiregistris arvel olevatest treeneritest ei tegutse enam Eestis.

Audit näitas ka, et kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Eesti Olümpiakomitee kaudu noorte- ja tippspordile raha jagamise süsteem on põhjendamatult keeruline. Toetuste jagamine mitme erineva asutuse kaudu ei ole säästlik ega otstarbekas. Kuna rahajagajatel pole selget üksteisest eristuvat rolli, raha antakse samale sihtrühmale ja samaks tegevuseks, siis puuduvad piisavad põhjendused kolme eraldiseisva süsteemi kasutamiseks.Kultuuriministeerium ei lähtu toetuste jagamisel kehtivatest õigusaktidest ning Hasartmängumaksu Nõukogu ei pea kinni välja kuulutatud prioriteetidest. Riigikontroll analüüsis Hasartmängumaksu Nõukogu 2010. aasta 14 kõige suuremat projekti ja leidis, et neist 8 summas 2,95 miljonit krooni ei vastanud prioriteetidele. Eesti Kultuurkapitalis ja Eesti Olümpiakomitees olid raha jagamisele seatud selged alused. Rahastamise läbipaistvuse tagamiseks vajaks konkreetsed toetusotsused kõikjal enam põhjendamist.

Hästi toimiv järelevalve eraldatud raha kasutamise üle on juurutatud ainult Eesti Kultuurkapitalis. Kultuuriministeeriumis, Hasartmängumaksu Nõukogus ja Eesti Olümpiakomitees süstemaatilist kontrolli ei tehta. Ministeerium on andnud toetust ka neile taotlejatele, kelle esitatud raha kasutamise aruandeid on puudulikud.Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolöri Tarmo Olgo sõnul ei ole riik seadnud tippspordi rahastamisele selget eesmärki, seetõttu on riigil raske üheselt hinnata ühe või teise eraldise tulemuslikkust. „Seda enam on oluline, et protseduurilised reeglid toetuste eraldamiseks oleks paigas ja neid järgitakse. Riik ei tohiks jagada miljoneid eurosid teadmata põhimõtete järgi ja ilma raha kasutamise tegeliku kontrollita. Kultuuriministeeriumi töökorraldus vajab tõsiseid muudatusi,“ ütles Olgo.

Vastustes kontrolliaruandele ei nõustunud Kultuuriministeerium Riigikontrolli seisukohaga, et spordi riiklik toetamine on läbipaistmatu ning rahastamissüsteem ebamõistlikult keeruline. Ministeerium leidis, et sporditoetuste kasutamise kontrollimisel ei saa olla eesmärk omaette rikkumiste avastamine ning toetuste tagasiküsimine. Hasartmängumaksu Nõukogu leidis, et kinnitatud rahastamisprioriteedid pole ainukeseks siduvaks lähtekohaks toetuste jagamisel ning ei pidanud vajalikuks rahastamissüsteemi ümber korraldada, et parandada toetuste jagamise haldamist ja kontrolli. Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Kultuurkapital nõustusid üldjoontes Riigikontrolli soovitustega.

Riigikontrolli audit hõlmas Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu (HMN) tegevust spordi rahastamisel 2010. aastal. Nende organisatsioonide kaudu toetati riigieelarvest sporti ligi 229 miljonit krooniga (14,6 miljonit eurot). Hinnanguliselt eraldati tippspordile sellest rahast umbes pool.Riigikontroll auditeeris riigi tegevust tippspordi toetamisel 2010. aastal, kuid ka 2011. aastal ei muutunud (tipp-) spordi rahastamine oluliselt. Arenenud lääneriikides panustatakse sporti küll tervikuna rohkem raha, kuid riigi raha osakaal spordi rahastamises on Eestis suurem kui lääneriikides.

Eesti spordisüsteemi tulemuslikkusele anti auditis hinnang spordipoliitika rahvusvahelise võrdlemise ja hindamise metoodika SPLISS (Sport Policy Factors Leading to International Sporting Success) alusel. Selle on välja töötanud Belgia, Hollandi ja Suurbritannia ülikoolide teadlastest koosnev uurimisrühm. Metoodika põhineb kontseptsioonil spordisüsteemi üheksast sambast ehk valdkonnast, mis avaldavad mõju spordisüsteemi väljundile ehk kordaminekutele tippvõistlustel. Need valdkonnad on rahastamine, spordipoliitika, spordiga tegelemine rahva seas, talendiotsimise ja -arendamise süsteem, sportlaskarjääriaegne ja -järgne tugisüsteem, treeninguvahendid ja ­taristu, treenerite ettevalmistus ja arendamine, riigisisesed ja rahvusvahelised konkurentsivõimalused ning teadussaavutuste kasutamine spordis.

Aastatel 2003–2007 koguti katseuuringu käigus andmeid ning võrreldi Itaalia, Suurbritannia, Hollandi, Kanada, Norra ja Belgia (eraldi Flandria ja Valloonia) spordisüsteeme. Aastatel 2011–2012 korraldatakse varasemast uuringust saadud kogemusi kasutades 17 riigi spordisüsteeme võrdlev uurimisprojekt. Uurimisprojekti Eesti partneriks oli Riigikontroll. Eesti spordisüsteemile hinnang andmiseks kasutati küsitlust, millele vastas 82 tippsportlast (need olid Londoni ja Sotši olümpia ettevalmistusprogrammis osalevad sportlased, spordialaliitude soovitatud lootustandvad talendid ning viimase kahe aasta jooksul tippspordist loobunud sportlased), 190 kahe kõrgema kategooria (IV ja V) treenerit ja 19 spordialaliidu juhti.

Hetkel kuum