Euroala lagunemine ei ole lahendus

Võistluses 250 000 naelale, nn Wolfsoni majandusauhinnale, mille saab parim lahendus Euroopa rahaliidu lahti harutamiseks ilma hiigelkrahhita, on sõelale jäänud viis finalisti.

Tööd näivad paraku kinnitavat seda, et euroala riikide endi huvides on edasi liikuda pigem lagunemisele vastupidises suunas – tihedama poliitilise ja eelarvekoostöö suunas, kirjutab Wall Street Journal.

Mõned ettepanekud visandavad ühe või paari riigi euroalalt lahkumist, kuid on üsna tõenäoline, et finantsturud hakkavad kohe spekuleerima, kes on järgmised „väljapõrujad“.

Teised visandavad salaplaane kogu euroala koost võtmiseks, vastamata samas küsimusele, kuidas sellisel juhul ühisturg alles jääks.

Ajaloost võib leida näiteid, kuis näiteks Austria-Ungari impeeriumi või Tšehhoslovakkia lagunemine põhjustas makromajanduses üllatavalt väikese turbulentsi. Ent euro on globaalne reservvaluuta. See on kaasa tootnud sügava finantsturgude integratsiooni ajal, mil maailm on omavahel palju tihedamalt ühendatud kui kunagi varem, kirjeldab leht sõelale jäänud töid.

Suurem probleem pole mitte see, mida valuutaga ette võtta, vaid mida võlgadega teha. Rahaliidust lahkuvad riigid tahaksid tõenäoliselt oma võlad uude valuutasse ümber arvestada ja kuulutada end maksejõuetuks. Kreeka võlgade restruktureerimine suudeti läbi viia kontrollitult, kuid selleks kulus 18 kuud. Sellist luksust euroala lagunemise korral ei ole. Lisaks hindab Nomura pank, et välisriikide seaduste alusel emiteeritud instrumente, mida ümber hinnata ei saa, võib olla oma 30 triljoni euro väärtuses.

Ning kõigele lisaks näitavad küsitlused, et isegi Kreekas on avalik arvamus euro poolt. Väikesed riigid riskivad eurota oma majandusliku tähtsuse minetada.

Eurol on vaieldamatult tõsised probleemid. Kuid püüda nendest probleemidest jagu saada näib olevat parem lahendus kui riskida kaosega piirkonnas, mis on kõiki riike koos võttes siiski maailmas suuruselt teine majandusruum, nendib WSJ.