21. oktoober 2012 kell 21:00

Tõendamatuse hind on naeruväärsus

Kohtuasi on üks viis toimunud segadusi klaarida. Reformierakonna rahastamise segaduse klaarimine sellesse etappi ei jõudnud: prokuratuuri avaldatud materjalid jätsid otsustamise selle üle, kuidas lugu päriselt oli, avalikkusele. Ühed usuvad Silver Meikarit, teised Kristen Michalit ja Kalev Lillot. Küllap on need teised ikka olemas, kuigi ma ühtegi säärast ei tunne.

Ent põhimõttelise küsimuse – ja erakondade rahastamise läbipaistvus on täiesti põhimõtteline, ma ütleksin, kõige tähtsam küsimus riigis üldse – muutmine usuküsimuseks on otsetee naeruväärsusse. Nende inimeste üle ju naerdakse, kes väitsid, et leidsid raha kapist, laenasid ämmalt või viisid parteile pere säästud, naerdakse valju häälega.

Kohtualune või naerualune. Vaevalt oli see prokuratuurile teadmata, missugust mõju säärased tunnistused avaldavad, ning seda materjali jagati väga osavalt. Ja õigesti tehti. Nii et tegelikult ei saa Reformierakond uurimise lõpetamist ja kohtusse saatmata jätmist sugugi võiduks pidada. Inimesed ikka räägivad. Ja naeravad. Nagu Allar Jõks “Keskpäevatunnis” küsis: kumb on siis halvem, kas olla kohtualune või naerualune. Tõepoolest, esimene olnuks parem.Kuna nüüd on kõik usu asi, jääb minule kõige adekvaatsemaks Reformierakonna siseelu kirjelduseks NO99 “Reformierakonna juhatuse koosolek”.  Kuni sääraseid tekste kirjutatakse ja ette kantakse, on ikkagi veel lootust, et selle riigiga ei ole päriselt ühel pool.

Hetkel kuum