Probleem on, see on tõsi. Riigile kuuluvad ettevõtted, mida riik kuigi tegusalt ei juhi. Mõttekamaks kui nn superfirma loomist peab Äripäev siiski võimalikult suure hulga riigiettevõtete börsile viimist. Tsentraalse juhtimise üksuse loomise asemel võiks kaaluda ka hoopis omaaegse erastamisagentuuri sarnase institutsiooni loomist, mis leiaks uue omaniku ettevõtetele, mis tingimata ei pea riigi omanduses olema.

Miks on riik halb omanik? Ühest olulisest põhjusest kirjutasime eelmisel nädalal. Võimuparteid on riigifirmad omavahel n-ö ära jaganud: riigiettevõtted kuuluvad kas Reformierakonna või IRLi mõjusfääri, mis tähendab, et nende juhtimine on esmajoones poliitiline, mitte majanduslikele argumentidele tuginev. Kohti riigiettevõtete nõukogudes on saadud vastutasuks parteide rahalise, sageli varjatud toetamise eest, mis tähendab, et sisuliselt need kohad sageli ostetakse.

Niisugune süsteem ei ole läbipaistev, huvide konflikt on sellesse sisse programmeeritud. Teiseks tähendab see, et majanduslikest huvidest lähtumine ei ole riigiettevõtete puhul alati esimesel kohal, ning juba üksnes sellest argumendist piisab, et olukorra muutmise vajadust mõista.

Praegu on olulisemate riigifirmade juhtimine koondunud majandusministeeriumisse, millel peaks kõigi eelduste kohaselt olema parim kompetents selle ülesande täitmiseks. Partsi ettepanek tähendab sisuliselt tunnistamist, et see nii ei ole. Ent kui kompetentsi napib, siis tekib küsimus, kuidas saab kompetentsipuuduses vaevlev ministeerium luua kompetentse superüksuse.

Ohte on rohkemgi: ühe juhtimistasandi juurdetekitamine ei pruugi kompetentsi juurde luua, küll aga võib tekitada senisest suuremat bürokraatiat ning enama läbipaistvuse asemel hoopis suuremat läbipaistmatust. Ei Parts ega tema “imerelv” Erkki Raasuke ole veenvalt selgitanud, kuidas peaks üksuse loomine läbipaistvust suurendama ja riigiettevõtete nõukogude isikkoosseisu politiseeritust vähendama. Pigem võib politiseeritus hoopis varjatumaks muutuda ning nii oleme vihma käest räästa alla sattunud.

Küll aga lahendaks probleeme börsile viimine. Börsifirmade suhtes kehtivad palju enamat avatust nõudvad reeglid. Börsifirmal on kohustus lähtuda investorite huvidest ning ka börsifirma investoritel endil on palju suurem motivatsioon ettevõtte käekäigus aktiivselt osaleda kui praegustel nõukogu liikmetel.

See vabastaks loidusest, mis praegu on riigifirmade juhtimise peamine iseloomustaja. Teiseks aitaks investorite kaasamine lahendada sedasama kompetentsiprobleemi ning suurendaks ettevõtete atraktiivsust välisinvestorite silmis. Sellel aga oleks juba vägagi otsene ja mõõdetav kasu Eesti majandusele tervenisti. Kolmandaks tähendaks see  heaperemehelikku majandamist, efektiivsuse nõuet ning ühtlasi kapitalituru elavnemist.

Estonian Airi näide tõendab selgelt, et riigifirmade juhtimine praeguse mudeli järgi on kriisis: probleeme eitati pikka aega ning kahjuminumbri väljaütlemist veeretati omaniku (riigi) ja ettevõtte nõukogu vahel edasi-tagasi nagu kuuma kartulit.

Börsifirma puhul oleks selline hämamine välistatud: investorite tegus surve ei laseks pead liiva alla peita.