Eile ilmunud Äripäeva keemiatööstuse TOP tõi taas päevavalgele murekohad, mis meie iseenesest üle keskmise kasumlikult majandavaid kemikaalide tootjaid kammitsevad – tööjõupuudus, ebakindel maksundus ja riigi toetuse puudumine.
Edetabelist nähtub, et kuigi mitu varasematel aastatel avara rahvusvahelise haardega silma paistnud ettevõtet mullu kasumlikkuses kaotasid, püsib enamik TOPi pääsenud ettevõtjatest siiski kasumis, tegeleb agaralt tootearendusega ja eksporditurgude laiendamisega. Seda kõike üha enam pitsitavate keskkonnatasude kiuste.
Puhtalt emotsionaalselt hinnates võib seaduseandjast aru saada – keemiatööstusest lähtuv keskkonnasurve ongi suure tõenäosusega teiste ettevõtlusvaldkondadega võrreldes kõige suurem ja nende õlule pandud kõikvõimalikud maksud õigustatud. Sestap rakendus aastaid tagasi ka põhimõte – saastaja maksab.
Medalil on ka teine külg – järjest karmimaks muutuvatest keskkonnanõuetest tingitud investeerimisvajadus. Nõnda ongi keemiaettevõtted kahe tule vahel – ühelt poolt ründavad riiklikud maksud, teiselt poolt vajadus teenitud kasum saastamise vähendamise hüvanguks investeerida.
Näiteks mullu üle 34 miljoni euro kasumit teeninud Viru Keemia Grupp (VKG) paistab silma suurima kasumi ettevõtte arendamisse tagasiinvesteerijana. Seda, tõsi küll, lisaks veel ka olulise pangast saadud laenuraha võimendusega. Mullu ulatusid investeeringud 2,4 miljoni euroni. Ka 2011. aastal teenitud kasum läheb pangalaenude tagasimaksmiseks ja investeeringuteks.
Jeeni kurss kukkus dollarisse värske, 38 aasta madalaima tasemeni. Viimati kauples jeen nii nõrgal tasemel 1986. aastal. Riigis on alanud valuutakriis, mis on just praegu hoogu kogumas ning paneb valitsuse ja keskpanga väga raskete otsuste ette.