Energiapöörde dilemmad

Juba 2000 otsustas tollane puna-roheline valitsus tuumaelektrijaamad järk-järgult kinni panna, ja kuigi valitsus sai Angela Merkelilt lõpuks jällegi ajapikendust, on kantsler põhimõtteliselt kindlaks jäänud eesmärgile kindlustada energiavarustust pikemaajalises perspektiivis taastuvenergia allikate abil. Tuumaelektrijaamad peaksid mõnda aega toimima nn sillatehnoloogiana, st ajutise üleminekuna alternatiivsetele energiakandjatele.

Fukushima katastroof  2011 märtsis muutis konservatiivse valitsuskoalitsiooni seisukohta kardinaalselt. Õnnetus tuli tuumaenergia pooldajatele sama ootamatult kui selle vastastelegi. Üleöö kõrvaldati mitu tuumajaama kasutusest, ja kummalisel kombel ei toonud see kaasa varustusprobleeme. Tuumaenergia kriitikud olid ammugi viidanud, et Saksa energiavarustusel oli ülemäära suur jõudlus: tuumajaamade kinnipanek ei tähenda sugugi seda, et kõik tuled kohemaid kustuvad.

Kivisöejaamad toodavad suurema osa Saksamaa elektrist, kuid nende jaamade käigushoidmine oleks vastuolus keskkonnaalaste eesmärkidega. Nii et tegelikkuses on Saksamaal ees energiapööre koguni kahes mõttes ja sellega on palju kiirem, kui “sillatehnoloogia” pooldajad veel mõne kuu eest arvasid.

Avalikkuse toetus. Energiapööre on osalt küll eksperiment, aga samas hädavajalik, sest suurem osa Saksamaast soovib seda. Tuumaenergial ei ole pikki aastaid enam küllaldast toetust ning kliimamuutus on avalikkusele hästi tuntud tõsiasi.

Tehniliselt on säärane ümberkorraldus ju võimalik igal pool ja igal ajal: küsimus on eelkõige selles, missugustel tingimustel see ellu viia. Kuni fossiilsed kütused on suhteliselt odavad ja nende kasutamise ökoloogilisi tagajärgi arvesse ei võeta, on taastuvenergia allikatel raske võistluses peale jääda. Vee-, tuule- ja päikeseelektrijaamadele tuleb leida sobiv koht, neile tuleb ruumi teha. Mis on säärase ümberkorralduse hind? Ja kas ühiskondlik toetus jääb püsima?

Tuuleelektrijaamad kõrgel merekaldal suudavad palju elektrit toota ilma keskkonda kahjustamata. Kuid suurem osa voolutarbimisest leiab aset hoopis suurtes tööstuskeskustes ja toodetav elektrienergia tuleb sinna kohapeale tarnida. Tööstuskeskused asuvad riigi lõunaosas, tuulepargid aga mõistagi põhjas mere ääres.

Kui siiamaani tarnisid voolu eelkõige hiiglasuured vähepaindlikud kivi- ja pruunsöejaamad, siis nüüd liituvad võrguga pigem pisikesed jõujaamad, mille juurde kuuluvad üksikud tuulegeneraatorid talumajapidamistes või päikesekollektorid eramajade katustel, mis salvestavad voolu avalikku võrku.

Nende uute jõujaamade toodang on küll puhas, aga ülimalt ebajärjekindel mahtudes, mistõttu on tipptundideks tarvis soetada varustusvõimsusi. Need varustusvõimsused tuleb alles luua.

Võtmesõna: säästlikkus. Pidevalt unustatakse, kui tähtis on energiat säästa ja kui lihtne see tegelikult on. Kas meil on tõesti üldse vaja uusi elektrijaamu, sellal kui miljonid televiisorid ja raadiod mõttetult käivad, ilma et keegi kuulaks või vaataks; eelajaloolisi sügavkülmutusseadmeid, mis tohutult voolu võtavad; võimsaid kütteseadmeid, sellal kui aknad on soojustamata? Tarbimist saaks suuresti kokku tõmmata.

Ja kes vastutab kõigi energiaprojektide ja nende koordineerimise eest? Ilmneb, et ühtset strateegiat ei ole olemas ja põhilisi tõdesid on pikka aega ignoreeritud. Eksperdid on juba ammugi viidanud, et turgu kontrollib väike hulk energia­ettevõtteid, kes oma ülisuurte võimsuste ja jäikade võrgusüsteemidega taastuvenergia allikate kasutuselevõttu takistavad.

Energiavaldkonna dilemma paistab olevat see, et tegutsema hakatakse alles siis, kui selleks on surve ning kui väärtuslikku aega on juba kõvasti raisatud. Samas on energiapööre projekt, millega kiirustada ei saa.

Mida on Eestil sellest õppida? Paljugi – ka Eestis ei ole energiaturul tegelikku konkurentsi. Suured elektrijaamad toodavad energiat põlevkivist, mis kahjustab keskkonda. Pigem kaldutakse sõltuma Venemaalt ostetavast gaasist, selle asemel et aknad tihedamate vastu välja vahetada või kasutada seadmeid, mis võtavad vähem voolu. Imekspandav on ka see, et aega raisatakse tihtipeale mõttetute debattide peale: või usub keegi tõepoolest tõsimeeli, et tuumajaam Paldiskis võiks tagada Eesti energiavarustuse ja sealjuures veel kogu Tallinna soojaks kütta? Pealegi, eestlased vaatavad ju nii meelsasti Soome poole. Vahest siiski Olkiluotost piisab.